Dialoog ajast

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog

 

Dialoog ajast

Karmo Talts

Augustinus: Mis õudne paik see on? Kas ma läksin tõesti põrgusse?
Vergilius: Mine nüüd. Ja millal üldse on põrgu?
Augustinus: Vabandust, kas te ei tutvustaks ennast?
Vergilius: Pole oluline, ega ma sulle mingit teejuhti ei hakka mängima. Ütleme nii, et ma olen üks pagan.
Augustinus: Paganad pidid ju osavad filosoofid olema. Sinu küsimus põrgu kohta seda küll ei näita.
Vergilius: Pea nüüd hoogu. Ise sa filosofeerisid, et Jumalas aega pole. Kas põrgu on siis igavikus?
Augustinus: Miks siis ka mitte?
Vergilius: Aga igavik olevat sinu järgi ju Jumala mõistuses.
Augustinus: Võibolla on tõesti jumalateotus paigutada põrgu meie isa… minu ja mu vendade isa mõistusesse. Ju jumal teeb imet ja hoiab põrgut alal.
Vergilius: Ja millal ta hoiab põrgut alal?
Augustinus: Ju siis selles ajas, mis patuste vaatepunktist edasi kulgeb.
Vergilius: Siia ma tahtsingi jõuda, et sa sulgesid aja inimvaimu.
Augustinus: Ja mis siis sellest?
Vergilius: Aga nii palju, et sa tunnistad välise maailma olemasolu.
Augustinus: Jah, leidub objekte väljaspool inimvaimu.
Vergilius: Mitte nii kiiresti. Väline maailm ei saa olla päris tõeline, kui kulgeb vaid inimvaim ja kõik maailma võimalikud seisundid jäävadki pelgalt võimalikeks.  
Augustinus: Sa tahad öelda, et meeleline kogemus kogeb välismaailma  määral, mil tegelikult maailm kulgeb ja maailma tegelik kulg mõjutab meie kogemuse kulgu?
Vergilus: Just. See mis on inimvaimu väline, on oma kulgemises. Ehk siis leidub midagi peale inimvaimu, mis kulgeb.
Augustinus: Aga kas siis pole võimalik, et jumal lõi muutumatu maailma ja jumal teab ikka kõike, sest see ainus võimalik maailm sisaldus enne selle loomist tema mõistuses?
Vergilius: Siis me ikkagi ei saaks olla kindlad välismaailma olemasolus, sest kui kulgeb vaid inimvaim, siis ta kogeb vaid oma kulgemist ja ei tea välisest reaalsusest midagi.
Augustinus: Jumal teeb imet ja ilmutab…
Vergilius: See vajalike imede arv läheb ühel hetkel hapuks.
Augustinus: Nii et siis sinu meelest kulgeb mitte ainult vaim sünnist surma pool, vaid ka maailm minevikust tulevikku.
Vergilius: Need kaks on väga erinevad väidet.
Augustinus: Kuidas nii? Mina näen küll nende vahel analoogiat.
Vergilius: Oojaa, kui sina Jumalasse enam eriti ei usuta, hakatakse uskuma, et maailm kulgeb minevikust tulevikku.
Augustinus: Kas siis sinusugused paganad ei usu seda?
Vergilius: Tuleme sinu esimese väite juurde. Vaim kulgeb sünnist surma poole.
Augustinus: Ja seda sina ja sinusugused ei usu?
Vergilius: Paganad ei usu, et inimesed surevad reeglina enneaegselt.
Augustinus: Kuidas seda mõista?
Vergilius: Reeglina surevad inimesed vanas eas. Ehk siis enamasti kulgeb inimvaim lapsepõlvest vanaduse poole.
Augustinus: Sa segad vett. Ma ei näe, mida see muudab?
Vergilus: Vanadus on elufaas. Elu ei kulge lineaarselt, vaid tsükliliselt.
Augustinus: Ja mis järeldub sellest aja üldisema kulu kohta?
Vergilius: Tegelikult on see inimvaimu kulgu puudutav väide ise järeldus. Eeldus on, et aeg kulgeb tsükliliselt.
Augustinus: Et noorus järgneb lapsepõlvele nagu suvi kevadele. Aga kas siis saab midagi aja kohta lihtsalt eeldada?
Vergilius: See eeldus toetub kogemusele. Me oleme näinud mitut aastaringi. Ja esivanemad on rääkinud varasematest aastaringidest.
Augustinus: Aga võibolla leidub sama häid argumente ka tuleviku inimeste lineaarse ajakäsitluse kasuks?
Vergilius: Ma eelistan neid kutsuda tulevasteks põlvedeks. Tegelikult tekivad neil oma ajakäsitlusega suured probleemid.
Augustinus: Kuidas siis nii?
Vergilius: Ma rääkisin sellest, kuidas usk kõige peale meie vaatepunkti muutumatusesse mõjutab meie võimalusi välismaailma kohta teadmisi saada. Nüüd mõtle selle peale, mismoodi neid võimalusi mõjutab lineaarne aeg.
Augustinus: Tundub, et mitte kuidagi. Lineaarse ajakäsitluse järgi kogeme me osa maailma kulust  ja teame, et väline reaalsus on olemas.
Vergilius: Just täpselt, osa maailma kulust. Tuleviku pole veel olemas ja sellest ei saa midagi teada.
Augustinus: Aga toetudes mineviku andmetele, nagu sinu esivanemate näites…
Vergilius: Aga lineaarsest vaatenurgast pole mineviku enam olemas.
Augustinus:  Kas siis tsüklilise ajakäsitluse järgi ei lakka miski olemast? 
Vergilius: Mingis mõttes on möödunud tsüklid ja nende tsüklite faasid olemas, sest tsüklid ja nende faasid korduvad.   
Augustinus: Mul on aega nende tõdede üle mõelda terve igavik.
Vergilius: Ei, sa ei saa neile mõelda kogu aeg.
Augustinus: Mis mõttes?
Vergilius: Sest igas novembris lähed sa koos teiste surnutega maa peale. Aeg on ju tsükliline.