Väidete ja uskumuste naturaalne tähendus ning meie käitumine

Väidete ja uskumuste naturaalne tähendus ning meie käitumine 

Karmo Talts

 

Vaatame väidete naturaalset tähendust. Siiralt esitatud väide on väite esitaja uskumuse märk ja hüpoteesina esitatud väide on märk hüpoteesist, mida väite esitaja kaalub.

Vaatame nüüd selle tähendust, et siiralt esitatud väide on uskumuse märk. Tähenduse naturalismi raames raskesti käsitletav aspekt tuleb mängu seoses uskumuste sisuga.

Vaatame nüüd uskumuste naturaalset tähendust. Uskumus on märk tingimustest, mis uskumuse kujundasid.

Vaatame nüüd ekslikkust. Eksimine on see, kui me peame oma uskumusi märgiks tingimustest, mida tegelikult kas ei esinenud või kui need tingimused isegi esinesid, siis need tingimused ei mõjutanud meie uskumuste kujunemist. Esimest laadi eksimuse puhul on tegu väärade uskumustega ja teist laadi eksimuse puhul tõeste uskumustega, mis ei kujuta endast teadmist. 

Vaatame nüüd, miks on uskumuste puhul oluline, kas uskumused on ekslikud või mitte. Kui uskumus pole ekslik, siis saab uskumust kasutada maailmas orienteerumiseks.

Vaatame nüüd võimalusi meie käitumise, mille osaks on keskkonnas orienteerumine, naturalistlikuks käsitlemiseks. Kui me eeldame, et meie käitumine on seotud kohastumustega, mis aitavad meil keskkonnas elu jääda, siis me oleme kohastunud vajadusel kontrollima seda, kas meie uskumused on ekslikud.