Arengu sattumuslikkus

Verivärske dialoog.

 

Arengu sattumuslikkus
Karmo Talts

Leonid: Tagane minust, hallutsinatsioon.
Georg: Ma olen vaim, mitte hallutsinatsioon.
Leonid: Vaime pole olemas.
Georg: Oled sa kindel, et midagi peale vaimu on üldse olemas? Aga ma tahtsin hoopis rääkida veast, mille ma tegin.
Leonid: Kui sina tegid vea, siis korjas Karl selle üles. See oleks katastroof!
Georg: See viga, nagu vead tihtipeale, on arengu jaoks vajalik. 
Leonid: Milles see viga siis seisneb?
Georg: Oletame, et mõistete areng toimub nii: mõiste on eristamatu oma eitusest ja sublanteerub sellega. Miks me peaks sel juhul arvame, et areng on paratamatu?
Leonid: Miks siis mitte?
Georg: Mõtlemine võib ju tarduda ja mitte jõuda mõiste sublanteerimiseni selle eitusega.
Leonid: Nüüd sa ütled veel, et mõtlemine võib taandareneda ja mõiste eristatamatust selle eitusest enam mitte märgata.
Georg: Just.
Leonid: See ju tähendab, et ühiskond võib tarduda ja mitte ületada oma vastuolusid.
Mihhail: Selle pärast sa peadki astuma eest ja mulle teed andma, Leonid.
Karl: Vaata ette, ühiskond võib ju taandareneda ja langeda tagasi ühiskondliku arengu eelmisele tasemele.
Mihhail: Seda ei saa juhtuda. 
Karl: Kui ühiskond saab tarduda, siis saab see ka ...
Mihhail: Ma pean nüüd ühiskonda äratama minema. Pärast räägime edasi, eks.