Eneseleviitavate kontseptsioonide ja väidete tähenduse sõltuvus viidatavast endast ning paradoksid

Eneseleviitavate kontseptsioonide ja väidete tähenduse sõltuvus viidatavast endast ning paradoksid 

Karmo Talts

 

Vaatame võimalusi käsitleda kolmandat võimalust selle kõrval, et iga predikaadi puhul on tegu autoloogilise predikaadiga või on tegu hetereoloogilise predikaadiga. Eneseleviitavate kontseptsioonide probleem on selles, et nende tähendus sõltub viidatavast endast. Seega on predikaat P autoloogiline parajasti siis, kui P tähendus ei sõltu autoloogilisuse kontseptsioonist ja P rakendub P-le. P on heteroloogiline parajasti siis, kui P tähendus ei sõltu heteroloogilisuse kontseptsioonist ja P ei rakendu P-le.

Vaatame nüüd võimalusi käsitleda tõepredikaadiga seotud paradokse. Kui väite P tähendus ei sõltu tõesuse kontseptsioonist ja P tähendus ei sõltu vääruse kontseptsioonist, siis on P tõene parajasti siis, kui P. Kui väite P tähendus sõltub tõesuse või vääruse kontseptsioonist ja  väite Q, mille tõeväärtusest P räägib, tähendus ei sõltu tõesuse või vääruse kontseptsioonist, siis on P tõene parjasti siis, kui P.  Kui väite P tähendus sõltub tõesuse või vääruse kontseptsioonist ja väite Q, mille tõeväärtusest P räägib, tähendus sõltub tõesuse või vääruse kontseptsioonist ja väite R, mille tõeväärtusest Q räägib, tähendus ei sõltu tõesuse või vääruse kontseptsioonist, siis on P tõene parjasti siis, kui P. Jne.   

Vaatame nüüd hulgateoreetilisi paradokse. Iga predikaadi puhul, mille tähendus ei sõltu hulga kontseptsioonist, saab luua hulga kõigist elementidest predikaadiga P.