Tekstide muutumise võimalikkuse tingimus
Karmo Talts
Vaatame selle, et tekstidel üldse on diakrooniline mõõde ja nad saavad muutuda, tingimusi. Kui tekstidel on struktuur, siis saab esialgne muutus seisneda ainult selles, kuidas me tekste tõlgendame.
Vaatame nüüd teksti tõlgenduse muutumist ajas. Teksti tõlgendus muutub aja jooksul määral, mil sellest saab suhteliselt iseseisev ühik ja selle tõlgenduse väljendamiseks luuakse uus tekst või muudetakse olemasolevat teksti.
Üldmõisted ja eksistentsiaalsed küsimused
Karmo Talts
Vaatame küsimust, kas olemus eelneb eksistentsile, selle, et x-ide olemust kujutavad platonismi järgi endast need x-ide omadused, mis iseloomustavad neid objekte, mille kohta käib x-ide mõiste, seisukohast. See küsimus seisab selles, kas mõisted eelnevad objektidele, mille kohta mõisteid käivad.
Vaatame nüüd küsimust, kas on võimalik luua endale loomus. See on küsimus sellest, kas on võimalik luua omaenda mõisteid, mille abil objekte liigitada.
Vaatame nüüd, millised piirid seab see endale loomuse loomiseks. Kui keegi lihtsalt eirab reaalsust, mitte ei abstraheeri objektide neid külgi, mida ta otsustab oluliseks pidada, siis ta ei loo endale loomust.
Eesmärgid, soovid ja eksistentsiaalne kriis
Karmo Talts
Vaatame soovide ja eesmärkide seost. Kui keegi otsustab püüelda oma soovi täitumise poole, siis ta seab endale eesmärgi.
Vaatame nüüd selle, et indiviidil pole eesmärki, tingimusi. Kellelgi pole eesmärki siis, kui tal ei ole soove või kui ta ei otsusta püüelda nende täitumise poole.
Vaatame nüüd selle tähendust eksistentsiaalsete kriiside jaoks. Kui indiviid ei võta end kokku endale eemärgi püstitamise jaoks või indiviidil pole soove või ta ei usu, et tema soovide täitumise poole on võimalik edukalt püüelda, siis satub ta eksistentsiaalsesse kriisi.
Katse sõnastada perspektivistlikku tõeskeemi
Karmo Talts
Vaatame, võimalusi perspektivistlikku tõeskeemi sõnastamiseks. Kui P oleks tõene siis, kui keegi usub, et P, siis poleks tegu perspektivismiga, sest siis poleks mitte iga tõde kellegi perspektiivist nähtud, vaid iga tõde oleks kellegi perspektiivi poolt loodud. Seega on P perspektivismi seisukohast tõene siis, kui P ja keegi usub, et P.
Vaatame nüüd, millal on P elujaatav tõde. See on nii siis, kui on nii, et P ja selle, et P, uskumine annab rohkem elujõudu kui P mitte-uskumine.
Tõde, teave ja hüpoteesid
Karmo Talts
Vaatame, kas see, et väide ei kanna teavet, tähendab, et väide on väär. Kui me sõnastame hüpoteetilise väite, siis meil pole veel teavet, mida selle väitega väljendada. Seega võivad väited, mis ei kanna teavet, esitada nii tõese, kui ka väära hüpoteesi.
Sõnastame nüüd tõetingimused. Väide on tõene parajasti siis, kui väide kannab informatsiooni, et P ja informatsiooni, et P, puhul on tegu teabega või väide esitab hüpoteesi, et P ja on nii, et P.
Predikaat tõeväärtuslik ja Tarski skeem
Karmo Talts
Võtame kasutusele predikaadi Tõeväärtuslik. P on tõeväärtuslik parajasti siis, kui P-l on üks võimalikest tõeväärtustest.
Vaatame nüüd tõeväärtuse omamise ja tõe suhteid. Kui objekt x on tõene, siis x omab tõeväärtust. Kui x ei oma tõeväärtust, siis ta pole tõene.
Vaatame nüüd eelduse, et leidub vähemalt üks väide P, millel pole tõeväärtust ja Tarski skeem suhet. Tarski skeem eeldab, et iga väite puhul siis, kui P, on P-l tõeväärtus.
Sõnastame nüüd tõeskeemi, mis ei eelda, et iga väite P puhul siis, kui P, on P-l tõväärtus, vaid kasutab oma sõnastuses tingimust, et kui väide on tõene, siis on väitel tõeväärtus. P on tõene parajasti siis, kui P-l on tõeväärtus ja on nii, et P.
Objektid, mille kohta sõnad käivad, ja vasturääkivus
Karmo Talts
Vaatame traditsioonist arusaama sellest, millal sõna x ei käi objekti y kohta predikaadiga P. x ei käi objekti y predikaadiga P kohta siis, kui x-i ei kasutata objektide, millel pole predikaati P, kohta. Kui sõna x ühes kasutuses x-i kasutatakse objektide predikaadiga P kohta ja teises mitte, siis on ühe kasutuse suhtes nii, et x käib objektide predikaadiga P kohta ja teises kasutuses pole nii, et x käib objektide predikaadiga P kohta.
Vaatame nüüd ühte alternatiivi. Kui väitest järeldub vasturääkivus, siis on väide väär. Seega on väide, et sõna x käib objekti y kohta predikaadiga P väär ka siis, kui vähemalt ühe y-i korral järeldub sellest väitest vasturääkivus.
Vaatame nüüd selle tähendust selle jaoks, kui me püüame kasutada sõna x iga objekti y predikaadiga P kohta. Kui me üritame kasutada sõna x iga objekti y predikaadiga P kohta ja väitest, et väitest x iga objekti y predikaadiga P kohta järeldub vähemalt ühe y puhul vasturääkivus, siis meil ei õnnestu kasutada sõna x iga objekti y predikaadiga P kohta.
Väidete nimed ja vasturääkivus
Karmo Talts
Vaatame traditsioonist arusaama sellest, millal nimi X pole väite P nimi. X pole P nimi siis, kui X ei kasutata P nimetamiseks. Kui ühes nimi X kasutuses X-i kasutatakse P kohta ja teises mitte, siis on ühe kasutuse suhtes nii, et X on P nimi ja teise suhtes pole nii, et X on P nii.
Vaatame nüüd ühte alternatiivi. Kui väitest järeldub vasturääkivus, siis on väide väär. Seega on väide, et X on väite P nimi väär ka siis, kui sellest väitest järeldub vasturääkivus.
Vaatame nüüd selle tähendust selle jaoks, kui me püüame kasutada nime X väite P nimena. Kui me üritame kasutada X-i P nimena ja väitest, et X on P nimi järeldub vasturääkivus, siis meil ei õnnestu kasutada X-i P nimena.
Intuitsionistliku tõesuse tõlgendamine välja uuritavusena
Karmo Talts
Vaatame võimalusi intuitsionistliku tõesuse tõlgendamiseks. Kui me tõlgendame seda tõesust tõestatvusena, siis tekib küsimus, mismoodi me saame intuitsionistliku loogikat kasutades üldse midagi eeldada, mida me pole tõestanud.
Vaatame nõõd võimalust, et väide P on intuitsionistlikult tõene parajasti siis, kui P on tõestatav või P on intuitsioonis antud. See tekitab küsimuse, kas tõetatavus ja intuitsioonis antud peaks olema sama tõeväärtus.
Vaatame nüüd, mis on ühist tõestatavusel ja intuitsioonis antusel. Kui me usaldame intuitsioone, siis nii siis, kui P on tõestatav, kui ka siis, kui P on intuitsioonis antud, siis on välja uuritav, et P.
Vaatame nüüd selle eitust, et on väljauuritavalt nii, et P. Sellest ei järeldu tingimata, et pole nii, et P, vaid kõigest, et pole nii et P või P ja pole välja uuritav, et P.
Vaatame nüüd võimalikke tõeväärtusi selle vahel, et välja uuritavalt on nii, et P ja pole väljauuritavalt nii, et P. Üks võimalus on, et pole ei nii, et välja uuritaval on nii, et P ja pole ka nii, et pole välja uuritavalt nii, et P. Üks neist on, et on mingil määral välja uuritatavalt nii, et P ja mingil määral pole nii, et välja uuritavalt P.
Hulga moodustamine kui protsess ja Russeli paradoks
Karmo Talts
Eeldame, et hulga moodustamine on protsess. Seega hulga moodustamine ei pruugi lõpuni jõuda.
Sõnastame nüüd hulkade moodustamise põhimõtte. Iga predikaadi P puhul parajasti siis, kui me alustame hulkade moodustamist elementidest predikaadiga P, moodustame me hulga kõikidest elementidest predikaadiga P või me ei jõua kõigist elementidest predikaadiga P hulkade moodustamisega lõpuni.
Vaatame nüüd hulkasid, mis endasse ei kuulu. Kui me alustame neist hulkade moodustamist, siis me moodustame hulga kõigist hulkadest, mis endasse ei kuulu, või me ei jõua nendest hulkadest hulga moodustamiseg lõpuni. Kui me jõuame neist hulkadest hulga moodustamisega lõpuni, siis kõigi hulkade, mis endasse ei kuulu, hulk korraga kuulub endasse ja ei kuulu endasse. Seega siis, kui ma alustame hulga moodustamist hulkadest, mis endasse ei kuulu, siis me ei jõua nendest hulkadest hulga moodustamisega lõpuni.
Kirjeldamine kui protsess ja see, mil määral sõna konkreetset objekti kirjeldab
Karmo Talts
Eeldame, et kirjeldamine on protsess. Seega saab kirjeldamine mitte lõpuni jõuda.
Vaatame nüüd sõna P ja sõna P vastandi seost. Kui P ei hakka x-i kirjeldama või P ei jõua x-i kirjeldamisega lõpuni, siis hakkab x-i kirjeldama P vastand. Ka P vastand ei pruugi x-i kirjeldamisega lõpule jõuda.
Vaatame nüüd mis saaks siis, kus P ei jõua x-i kirjeldamisega lõpuni ja P vastand jõuab x-i kirjeldamisega lõpuni. Siis P kirjeldaks x-i osaliselt ja P vastand kirjeldaks x-i täielikult. Seega siis, kui P ei jõua x-i kirjeldamisega lõpuni, ei jõua ka P vastand x-i kirjeldamisega lõpuni ja kumbki kirjeldab x-i ainult osaliselt.
Predikaat Väide vastab ning küsimus väite tõesuse ja väite tegelikkusele vastamise tingimustest
Vaatame kahekohalist predikaati Väide vastab. Tõe vastavusteooria järgi x on tõene parajasti siis, kui x vastab y-le ja y-i puhul on tegemist tegelikkusega.
Vaatame nüüd teisi võimalusi küsimuses, kas Tõene(x)-ist ja Väide vastab (x,y)-ist, kus y on tegelikkus, vähemalt üks on teise tingimus. Kui vähemalt üks on neist teise tingimus, siis on veel võimalik, et kui leidub väide x, mis vastab tegelikkusele, siis on x tõene, aga siis, kui x on tõene ei pruugi leiduda väidet x, mis vastab tegelikkusele ja on võimalik, et kui väide x on tõene, siis leidub väide x, mis vastab tegelikkusele, aga siis, kui leiduv väide x, siis ei pruugi x olla tõene.
Vaatame nüüd esimest võimalust. Väite tõesusel võib olla ka teisi piisavaid tingimusi lisaks sellele, et väide vastab tegelikkusele. Pole näiteks välistatud, et tegelikkusel vastavad väited on tõesed sõltumata sellest, kas nad on vähemalt ühe teooriaga kooskõlas ja kooskõlalised teooriad on tõesed sõltumata sellest, kas vähemalt üks nende väide vastab tegelikkusele.
Vaatame nüüd teist võimalust. Väite tõesuseks ei piisa sellest, et väide vastab tegelikkusele. Pole välistatud see, et ainult need tegelikkusele viitavad väited, mis on kooskõlas vähemalt ühe teooriaga, mille kõik väited vastavad tegelikkusele, on tõesed või see, et kui teooria on tõene, siis teooria on kooskõlaline ja kõik selle väited vastavad tegelikkusele, aga siis, kui siis teooria on kooskõlaline ja kõik selle väited vastavad tegelikkusele, ei pruugi teooria olla tõene.
Predikaadid ja mitte-eksisteerivate objektide küsimus
Vaatame lauset "Pegasus on tiivuline hobune" teise järgu loogika seisukohast. See, et leidub Pegasuse predikaat, tiivulisuse predikaat ja hobususe predikaat, tundub usutavam, kui see, et need kuuluvad tegelikult mõnele objektile.
Vaatame nüüd võimalust, et leidub kujutlus ja selle kujutluse predikaadid. Ei tundu eriti usutav, et kujutlus on tiivuline hobune või et sellel kujutlusel on nimi.
Vaatame nüüd veel ühte võimalust. Kujutluse predikaadid meenutavad meile hobusust, tiivulisust ja Pegasuseks nimetatuks olemist.
Vaatame nüüd, kas see muudaks selle, mida me üritame väljendada lausega "Pegasus on tiivuline hobune" täiesti subjektiivseks. Kui leidub sarnaseid olendeid, kellele kujutluse predikaatidega P, Q ja R predikaadid P, Q ja R meenutavad predikaate hobusus, tiivulisus ja Pegasuseks nimetatud olemine, siis nad väljendavad lausega "Pegasus on tiivuline hobune" sarnast kogemust.
Curry lause ja intuitsionistlik eitus
Vaatame Curry lauset intuitsionistliku loogika seisukohast. Kuna Curry lausest järeldub absurdsuse ja intuitsionistlik eitus on defineeritud selle kaudu, et väitest järeldub absurdsus, siis Curry lausest järeldub iseenda intuitsionistlik eitus.
Piirang konditsionaalide tõestamisele ja Curry paradoks
Karmo Talts
Sõnastame järgmise piirangu konditsionaalide tõestamisele: kui atomaarne lause P tõestab, et Q, siis P tõestab konditsionaali "kui P, siis Q" ja kui tõestatud konditsionaal P tõestab, et Q, siis P tõestab, et kui P, siis Q.
Vaatame nüüd Curry lauset C. C on iseenda eeldus ja ühtlasi konditsionaal. Seega selleks, et C ennast tõestaks, peab ta juba olema tõestatud, sest meie piirang lubab konditsionaalil tõestada konditsionaali, mille eelduseks ta on, ainult siis, kui ta ise on tõestatud.
Kontseptsioonide kooskõlalisus ja hulkade moodustamine
Vaatame, kas hulga x, millesse kuulub iga hulk y, mis endasse ei kuulu, kontseptsioon on kooskõlaline. Kui x on y-iga identne, siis x kuulub x-i siis, kui x ei kuulu x-i- Seega see kontseptsioon pole kooskõlaline.
Sõnastame nüüd hulkade moodustamise põhimõtte, mis võtav seda arvesse, et mitte kõik predikaadid pole kooskõlalised. Iga predikaadi P puhul saab moodustada hulga elementidest predikaadiga P või sellest, et elementidest predikaadiga P saab moodustada hulga, järeldub vasturääkivus.
Küsimus, kas sõna, mis käib sõnade, mis enda kohta ei käi, kontseptsioon on kooskõlaline
Vaatame, kas sõna x, mis käib iga sõna y kohta, mis enda kohta ei käi, kontseptsioon on kooskõlaline. Kui x on y-iga identne, siis x käib x-i kohta siis, kui x ei käi x-i kohta. Seega selle sõna kontseptsioon pole kooskõlaline.
Vaatame nüüd kuidas seda kontseptsiooni kooskõlaliseks muuta. Kui sõna y ei käi enda kohta, siis käib selle kohta sõna x või sellest, et x käib y-i kohta järeldub vasturääkivus.
Väite, et mingi hulk väiteid on väärad, tõesuse tingimuste küsimus
Karmo Talts
Vaatame, millal on väide x, mis väidab väite y väärust, tõene. Esmapilgul on see nii, kui y on väär.
Vaatame nüüd juhte, kus x on y-iga identne. Kui x on tõene siis, kui y on väär, ja x on y-iga identne, siis on x tõene siis, kui x on väär.
Vaatame nüüd, kuidas seda tulemust vältida. Kui x väidab y-i väärust ja y on väär, siis on x tõene või sellest, et x on tõene järeldub vasturääkivus.
Üldistame nüüd selle väidete hulkadele. Kui x väidab, et kõik väited väidete hulgas gamma on väärad ja kõik väited väidete hulgas gamma on väärad, siis on x tõene või sellest, et x on tõene järeldub vasturääkivus.
Põhjuslikkus, võimalikkus ja ceteris paribus
Karmo Talts
Sõnastame järgmise arusaam põhjuslikkusest: P on Q põhjus parajasti siis, kui P ajahetkel t, siis Q vahetult ajahetke t järel ja kui poleks ajahetkel t olnud nii, et P, siis vahetult ajahetke t järel poleks olnud nii, et Q.
Vaatame nüüd, kas sellise vaate järgi on samal põhjusel alati sama tagajärg. Kuna tigimused erinevatel ajahetkedel võivad erineda, siis see, et kui poleks ajahetkel t1 esinenud tingimustel olnud nii, et kui et P, siis vahetult ajahetke t1 järel poleks olnud nii, et Q, ei tähenda tingimata seda, et kui poleks ajahetkel t2 esinenud tingimustel olnud nii, et P, siis vahetult ajahetke t2 järel poleks olnud nii, et Q. Seega pole välistatud, et sama põhjus kutsub esile sama tagajärje esile piisavalt sarnastel tingimustel ja kui tingimused pole piisavalt sarnased, siis ei pruugi sama põhjus kutsuda esile sama tagajärge.
A translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/essee-monedest-voimalikest.html from Estonian.
Essay about some possible approaches to life
Eeldus, et teise olendi kogemus on olendile vähemalt osaliselt kätte saadavaks tehtav, ja objektiivseks peetud teadmiste staatus
Karmo Talts
Eeldame, et ühendades olendi x aju olendi y ajuga või ühendade x-i aju y-i meeleelunditega on võimalik y-i kogemus (vähemalt osaliselt) teha x-ile kättesaadavaks.
Vaatame nüüd sellist teadmist, mida on peetud objektiivseks. Selline teadmine on teadmine, mis on kätte saadav olendile x, kellele pole isegi osaliselt tehtud kätte saadavaks teise olendi y kogemus.
Valetajalause ja aeg
Karmo Talts
Vaatame valetajalauset ajalisest seisukohast. Kui valetajalause ütleb, et valetajalause on alati väär, siis juhul, kui valetajalause on tõene, on valetajalause alati väär. Kui valetajalause on väär, siis on valetajalause vähemalt ühel korral tõene.
Vaatame nüüd väite, et valetajalause on tõene, enda ajalist staatust. Kui valetajalause on alati tõene, siis on valetajalause alati tõene ja alati väär. Kui valetajalause on vähemalt ühel ajahetkel tõene, siis on valetajalause vähemalt ühel ajahetkel tõene ja alati väär.
Vaatame nüüd väite, et valetajalause on väär, enda ajalist staatust. Kui valetajalause on alati väär, siis on valetajalause alati väär ja vähemalt ühel korral tõene. Kui valetajalause on vähemalt ühel korral väär, siis on valetajalause vähemalt ühel korral tõene ja vähemalt ühel korral väär.
Vaatame nüüd viimast võimalust. Kui need korrad, kui valetajalause on tõene ja väär, ei lange kokku, siis vasturääkivust ei teki.
Vaatame nüüd võimalust, et valetajalause ütleb, et ta on ajahetkel t väär. Kui ta on tõene, siis on ta ajahetkel t väär. Kui ta on väär, siis ta on ajahetkel t tõene.
Vaatame nüüd väite, et valetajalause on tõene, enda ajalist staatust. Kui ta on alati tõene, siis ta on alati tõene ja ajahetkel t väär. Kui ta on vähemalt ühel korral tõene, siis ta on vähemalt ühel korral tõene ja ajahetkel t väär.
Vaatame nüüd seda viimast võimalust. Kui see kord, kui valetajalause on tõene ja ajahetj t ei lange kokku, siis vasturääkivust ei teki.
Vaatame nüüd väite, et valetajalause on väär, enda ajalist staatust. Kui valetajalause on alati väär, siis on ta alati väär ja ajahetkel t tõene. Kui ta on vähemalt ühe korra väär, siis on ta vähemalt ühe korra väär ja ajahetkel t tõene.
Vaatame nüüd seda viimast võimalust. Kui see kord, kui valetajalause on väär ja ajahetj t ei lange kokku, siis vasturääkivust ei teki.
Põhjuslikud ahelad, mis kutsuvad esile tajukogemuse ilma meeleelundite stimuleerimiseta
Karmo Talts
Vaatame juhte, kus meeleelundite stimuleerimine kustsub esile põhjusliku ahela, mille tagajärjeks on subjektiivne tajukogemus. Kui tingimustel, mil selle ahela eelviimane lüli x põhjustab subjektiivse tajukogemuse, esineb x mingi teistsuguse põhjusliku ahela poolt esile kutsutuna, esineb subjektiivne kogemus ka juhul, kui sellele ei eelne meeleelundite stimuleerimist.
Subjektiivne tajukogemus ja meeleelundite stimuleerimine
Karmo Talts
Vaatame selle, kui subjektiivse tajukogemuse esinemisest ja meeleelundite stimuleerimisest vähemalt üks on teise tingimus, võimalikke kombinatsioone. Kui vähemalt üks neist on teise tingimus, siis parajasti siis, kui meie meeleelundeid ärritatakse, siis me kogeme midagi või siis, kui meeleelundeid ärritatakse, siis me kogeme midagi, aga ei pruugi olla nii, et kui me kogeme midagi, siis meeleelundeid ärritatakse või siis, kui me kogeme midagi, siis meelelundeid ärritatakse, aga ei pruugi olla nii, et kui meeleeluneid ärritatakse, siis me kogeme midagi.
Vaatame nüüd kahte viimast võimalust lähemalt. Alustame võimalusega, et kui meeleelundeid ärritatakse, siis me kogeme midagi, aga ei pruugi olla nii, et kui me kogeme midagi, siis meeleelundeid ärritatakse. Kui organism on teadvuseta olekus või mõnes sügavalt teisenenud teadvusseisundis, siis on võimalik meeleelundeid ärriatada ilma, et me midagi kogeks.
Vaatame nüüd võimalust, et kui me kogeme midagi, siis meelelundeid ärritatakse, aga ei pruugi olla nii, et kui meeleeluneid ärritatakse, siis me kogeme midagi. Kui me näeme und või kogeme hallutsinatsioone, siis ei sõötu meie kogemus meeleelundite ärritamisest.
Vaatame nüüd selle, et kumbki neist kahest võimalusest pole tõene, pole ka nii , et parajasti siis, kui meie meeleelundeid ärritatakse, siis me kogeme subjektiivselt midagi.
Vaatame nüüd, kuidas puutuvad meeleelunidte ärritamine ja subjektiivne tajukogemus teineteisesse. See, et eraldivõetult ei piisa meeleelundite ärritamisest subjektiivse tajukogemus esinemiseks, ei tähenda seda, et mõnest tingimuste komplektist x, millesse kuulub tingimus, et meeleelundeid stimuleeritakse, piisab selleks, et esineks subjektiivne tajukogemus.
Põhjuste ning piisavate ja tarvilike tingimuste seosed
Karmo Talts
Vaatame põhjuste ning piisavate ja tarvilike tigimuste seoseid. Kui P põhjustab Q ja siis, kui Q, siis R, siis selle järel, kui P, R. Kui Q, siis R ja kui selle järel, et P, pole nii, et R, siis P ei põhjustanud Q-d.
Selle tajumise, mida teine isik tajub välismaailma objekte tajudes, tingimused
Karmo Talts
Vaatame seda, kuidas indiviid x tajub välismaailma objekti y. Nähtavasti ei ole y x-ile vahetult kätte saadav ja x teadvustab y-it meeleelunditelt saadud informatsiooni vahendusel.
Vaatame nüüd, kuidas saab teine indiviid y tajuda seda, mida tajub x. Selleks peab y-ile olema kätte saadav informatsioon, mida x saab oma meeleelunditelt.
Selle teadvustamise, mida teine isik teadvustab eneseteadvusel olles, tingimused
Karmo Talts
Vaatame eneseteadvust. Tegemist on teadvustamise suhtega, kus x, kes teadvustab y-t, on y-iga identne.
Vaatame nüüd, kuidas x teadvustab x-i. Nähtavasti ei teadvusta x tervikuna x-i, vaid x-i aju teadvustab x-i x-i keha eri osadelt saadud informatsiooni vahendusel.
Vaatame nüüd, kuidas saab teine indiviid y teadvustada seda, mida x teadvustab ennast teadvustades. Selleks peab y-i ajule olema kättesaadav see sama x-i keha osadelt saabuv informatsioon, mis on kättesaadav x-i ajule.
Frank Jacksoni teadmise-argument ja uus informatsioon füüsikaliste objektide kohta, mida Mary värve nähes saab
Karmo Talts
Vaatame, Frank Jakcsoni mõtte-eksperimenti Maryst. Kui Mary sai värvilisi objekte nähes mitte ainult teadmisi nende värvi kohta, vaid ka uusi teadmisi füüsikaliste objektide kohta, siis on midagi, mida ta varem füüsikaliste objektide kohta ei teadnud.
Vaatame nüüd seda, millisel juhul see nii on. Kui kahe erineva aju seisundid pole kunagi päris ühesugused, siis ta sai teadmisi selle seisundi kohta, milles on just nimelt tema aju siis, kui ta näeb värve.
Vaatame nüüd, kuidas tuleb see vaade toime erinevate olenditega kogemuse subjektiivsete erinevuste seletamisega. Kui erinevatel olenditel pole päris samasugused ajuseisundid ja teadvusseisundid taanduvad ajuseisunditele, siis pole erinevatel olenditel päris samasugused teadvusseisundid.
Vaatame nüüd, kuidas tuleb see vaade toime selle, et olendid mingil määral mõistavad teiste olendite kogemust, seletamsiega. Kui erinevatel olenditel on mingil määral sarnased ajuseisundid ja teadvusseisundid taanduvad ajuseisunditele, siis on erinevatel olenditel mingil määral sarnased teadvusseisundid.
Tõestused, et valetajalause ja valetajalause eitus pole tõestatavad
Karmo Talts
Tõestame, et valetajalause pole tõestatav. Kui valetajalause on tõestatav, siis on valetajalause tõene. Kui valetajalause on tõene, siis on valetajalause on korraga tõene ja väär. Kasutame nüüd transitiivsust. Kui valetajalause on tõestatav, siis valetajalause on korraga tõene ja väär. Toome nüüd sisse eituse. Valetajalause pole tõestatav.
Tõestame nüüd, et valetajalause eitus pole tõestatav. Kui valetajalause eitus on tõestatav, siis on valetajalause väär. Kui valetajalause on väär, siis valetajalause on korraga tõene ja väär. Kasutame nüüd transitiivsust. Kui valetajalause eitus on tõestatav, siis valetajalause on korraga tõene ja väär. Toome nüüd sisse eituse. Valetajalause eitus pole tõestatav.
Tegelikult esitatud väited, tegelikult usutud uskumused ja tõde
Karmo Talts
Eeldame, et väited vajavad kedagi, kes neid väidab ja uskumused vajavad kedagi, kes neid omab.
Vaatame nüüd tõde. Kui x väidab või usub, et P, ja on täidetud mingid täiendavad tingimused, siis x usub või väidab midagi tõest.
Vaatame nüüd tõe vastavusteooriat. Kui P vastab tegelikkusele ja x usub või väidab, et P, siis x usub või väidab midagi tõest.
Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. Kui teooria y on kooskõlaline ja x usub või väidab seda, mida teooria ütleb, siis x usub või väidab midagi tõest.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat. Kui on nii, et P ja x usub või väidab, et P, siis x usub või väidab midagi tõest.
Rohkem kui kahe tõeväärtusega loogikate tõeväärtused ja tõeteooriad
Karmo Talts
Tõlgendame rohkem kui kahe tõeväärtusega loogikate tõeväärtusi tõeteooriate valguses.
Alustame ei tõesuse ega vääruse tõlgendamisega tõe vastavusteooria valguses. P pole ei tõene ega väär siis, kui korraga pole ei nii, et P vastab tegelikkusele, ega ka nii, et P ei vasta tegelikkusele.
Vaatame nüüd tõe koherentsiteooriat. Teoorias pole ei tõene ega väär siis, kui pole ei nii, et teooria on kooskõlaline, ega nii, et teooria pole kooskõlaline.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat. P pole ei tõene ega väär siis, kui pole ei nii, et P, ega nii, et pole nii, et P.
Tõlgendame nüüd korraga tõesust ja väärust tõe vastavusteooria valguses. P on korraga tõene ja väär siis, kui on korraga nii, et P vastab tegelikkusele ja P ei vasta tegelikkusele.
Vaatame nüüd tõe koherentsiteooriat. Teooria on korraga tõene ja väär siis, kui teooria on korraga kooskõlaline ja pole kooskõlaline.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriast. P on korraga tõene ja väär siis, kui korraga on nii, et P ja pole nii, et P.
Vaatame nüüd osalist tõde vastavusteooria valguses. Osaliselt tõene väide P on tõene määral x siis, kui see, et P vastab tegelikkusele, on selge määral x.
Vaatame nüüd tõe koherentsiteooriat. Osaliselt tõene teooria on tõene määral x siis, kui on see, et teooria on kooskõlaline, on selge määral x.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriast. Osaliselt tõene väide P on tõene määral x siis, kui see, et P, on selge määral x.
Tõeteooriate mitteklassikaline tõlgendus
Karmo Talts
Tõlgendame tõeteooriaid mitteklassikaliste loogikate valguses.
Alustame tõe vastavusteooria intuitsionistliku tõlgendamisega. P on tõene parajasti siis, kui on tõestatud, et P vastab tegelikkusele.
Vaatame nüüd tõe koherentsusteoooriat. Teooria on tõene siis, kui kõik teooria väited on kooskõlas ja on tõestatud.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat. P on tõene parjasti siis, kui on tõestatud, et P.
Tõlgendame nüüd tõe vastavusteooriat hägusloogiliselt. P on (täiesti) tõene siis, kui on selge, et P vastab tegelikkusele.
Vaatame nüüd tõe koherentsusteoooriat. Teooria on (täiesti) tõene siis, kui on selge, et teooria on kooskõlaline.
Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat. P on (täiesti) tõene parajasti siis, kui on selge, et P.
Tõe-tingimused, mille korral valetajalause on väär
Karmo Talts
Vaatame, milliste tõe-tingimuste korral on valetajalause väär. Nii valetajalausest, kui ka valetajalause eitusest järeldub vasturääkivus. Seega siis, kui on nii, et kui väitest P järeldub vasturääkivus ja P eitusest järeldub vasturääkivus, siis on P on väär, on valetajalause väär.
Täiendame nüüd väärusskeemi. P on väär parajasti siis, kui pole nii, et P või P-st järeldub vasturääkivus ja P eitusest järeldub vasturääkivus.
Täiendame nüüd tõesuseskeemi. P on tõene parajasti siis, kui P ja P-st ei järeldu vasturääkivust või P eitusest ei järeldu vasturääkivus.
Normaalselt käituvad predikaadid ja piirang predikaatide defineerimisele
Karmo Talts
Vaatame normaalselt käituvat predikaati. P on normaalselt käituv predikaat siis, kui iga objekti x puhul sellest, et objektil x on predikaat P, ei järeldu vasturääkivust või sellest, et objektil x pole predikaati P, ei järeldu vasturääkivus.
Sõnastame nüüd piirangu predikaatide defineerimisele. Predikaat P käib objekti x kohta parajasti siis, kui on täidetud tingimus Q ja iga objekti x puhul sellest, et objektil x on predikaat P, ei järeldu vasturääkivust või sellest, et objektil x pole predikaati P, ei järeldu vasturääkivus.
Objekti identsus iseendaga ajas ja ebamäärasus
Karmo Talts
Vaatame võimalust käsitelda küsimust, kas objekt on erinevatel ajahetkedel üks ja sama objekt, küsimusena, mille vastus on ebamäärane. Kui näiteks roheline õun muutub punaseks, siis on pigem tegu sama objektiga.
Vaatame nüüd olukordi, kus õun hakkab muutuma mitte-õunaks. Kui õun hakkab kõdunema, siis algul on pigem tegu sama objektiga. Kõduneva õuna samasus esialgse objektiga üha väheneb, kuni on selge, et tegu pole enam sama objektiga.
David Hume arusaam ajast ja tuleviku saabumise kohta käiva hüpoteesi põhjendus
Karmo Talts
Vaatame David Hume’i eeldust, et aeg on tervik, mille osad üksteisele järgnevad, empiristlikult. Aeg oma senises kulus on tervik, mille osad järgnevad üksteisele. Ajahetkel t puudub meil kogemus, et ajal on osasid, mis järgnevad ajahetkele t.
Vaatame nüüd seda, millel põhineb hüpotees, et ajal on osasid, mida me pole veel kogenud ja mis järgnevad kõige viimasele aja osale, mida me juba oleme kogenud. Minevikus on alati kõige viimasele kogetud aja osale järgnenud uus aja osa. Seega põhineb see hüpotees induktsioonil.
Homne merelahing ja tuleviku olemasolu
Karmo Talts
Analüüsime väidet, et homme toimub merelahing. See, et konkreetne päev x on sündmuse y toimumise päev, tähendab, et leidub konkreetne päev x ja leidub vähemalt üks sündmus y, mille toimumise päev x on.
Vaatame nüüd, mida eeldab see, et juba täna leidub homne päev ja leidub vähemalt üks merelahing, mille toimumise päev homne päev on. See eeldab, et tulevik on (juba) olemas.
Vaatame nüüd võimalust, et tulevikku pole veel olemas. Sel juhul on väide, et homme toimub merelahing, täna väär.
Vaatame nüüd, kas juhul, kui tulevikku pole veel olemas, on see ette määratud, et homme toimub merelahing. See on nii siis, kui ainus võimalik homne päev on päev, mil toimub merelahing või ainsad võimalikud homsed päevad, on homsed päevad mil toimub merelahing või ainus võimalik homne päev on päev, mil ei toimu merelahingut või ainsad võimalikud homsed päevad on päevad, mil ei toimu meralahingut. Kui võimalik on vähemalt üks homne päev, mil toimub merelahing ja vähemalt üks homne päev, mil ei toimu merelahingut, siis pole see ette määratud, et homme toimub merelahing.
Vaatame nüüd välistatud kolmanda seadust. Ükskõik, kas täna on väide "homme toimub merelahing" tõene või väär, on täna tõene üks kahest võimalusest. (Kui tulevik on olemas, siis on tõene üks kahest võimalusest: homme toimub merelahing või ei toimu merelahingut. Kui tulevikku pole veel olemas, siis ükskõik, kas on võimalik, et homme toimub merelahing või on võimalik, et ei toimu merelahingut või on mõlemad võimalikud, on täna tõene väide "on võimalik, et homme toimub merelahing või on võimalik, et homme ei toimu merelahingut".) Kui tulevik on olemas, siis on (juba) tõene ka väide, et homme on tõene väide, et kõne all oleval päeval toimub merelahing või ei toimu merelahingut. Kui tulevikku pole veel olemas, siis ükskkõik, kas on võimalik, et homme toimub merelahing või on võimalik, et homme ei toimu merelahingut või mõlemad, on täna tõene väide, et on võimalik, et homme toimub merelahing ja on võimalik, et homme ei toimu merelahingut.
Aeg, tautoloogiad ja vasturääkivuse seadus
Karmo Talts
Vaatame tautoloogiaid aja seisukohast. Kui eeldus P on ajahetkel t tõene, siis on P ajahetkel t tõene.
Vaatame nüüd selle valguses vasturääkivuse seadust. Tõesus ja väärus on erinevad tõeväärtused. Seega selleks, et tõene väide P saaks vääraks või väär väide P saaks tõeseks, peab P tõeväärtus muutuma. Kui väide P on ajahetkel t korraga tõene ja väär, siis muutub P tõeväärtus ilma, et selle jooksul aega mööduks. Seega ütleb vasturääkivuse seadus, et tõene väide P ei saa muutuda vääraks ja väär väide P muutuda tõeseks ilma, et mööduks aega.
Olukorra, kus me saame valida mitme tegutsemisvõimaluse vahel, kirjeldamine olukorrana, kus see on ebamäärane, millise valiku me sooritame
Karmo Talts
Käsitleme olukorda, kus me saame valida P ja Q sooritamise vahel, olukorrana, kus see on ebamäärane, kas me sooritame P või Q.
Vaatame nüüd, millised on selel vaate eelised vaate ees, et olukorras, kus me saame valida P ja Q sooritamise vahel, ei ole valiku P sooritamise tõenäosus sada protsenti ja valiku Q sooritamise tõenäosus pole sada protsenti. Kui valikute sooritamisel on tõenäosus, siis sooritame me valikuid teatud sagedusega või meil on uskumused selle kohta, millise sagedusega me valikuid sooritame jne., mitte me ei vali vabalt.
Vaatama nüüd ebamäärasuse kirjeldamist hägusloogika abil. Kui see on ebamäärane kas me sooritame P või me sooritame Q, siis ei pruugi eelduse, et me sooritame P ja eelduse, et me sooritame Q, tõeväärtus olla võrdne.
Vaatame nüüd, mida võiks tähendada see, kui ühe neist võimalustest tõeväärtus on teisest kõrgem. Kui mingit valikut on teisest lihtsam sooritada, siis on vähemalt üsna selge see, et me sooritame selle valiku. Samas pole see päris selge, sest me võime tahet pingutada ja ennast kokku võtta. Seega on olukorras, kus me saame valida P ja Q sooritamise vahel, kõrgem tõeväärtus väitel, et me sooritame ühe konkreetse neist valikutest, siis, kui seda valikut on lihtsam sooritada kui teist.
Füüsikaliste süsteemide ja teadvuse võimalikud suhted
Karmo Talts
Vaatame füüsikaliste süsteemide ja teadvuse suhteid modaalsuste seisukohast. See on kas võimalik ja/või paratamatu või võimatu, et füüsikaline süsteem on teadvusel.
Vaatame nüüd, miks eeldusel, et on võimalik, et füüsikalised süsteemid on teadvusel, on eeldatavalt suurem osa füüsikalisi süsteeme teadvuseta. Enamikus võimalikes maailmades puuduvad üldse teadvusel olevate füüsikaliste süsteemide esinemise tingimused ja neis võimalikes maailmades, kus on need olemas, pole tingimusi olemas selleks, et enamik füüsikalisi süsteeme oleks teadvusel.
Vaatame nüüd ühte võimalikku seletust sellele, miks sellised tingimused on kas haruldased või on need olemas ainult mõnede füüsikaliste süsteemide jaoks. Need tingimused on seotud kas füüsikaliste süsteemide omaduste või suhetega, milles füüsikalised süsteemid osalevad või mõlematega. Füüsikalised süsteemid, millel pole neid omadusi või/ja mis ei osale neis suhetes, ei ole teadvusel.
Ebamäärasus ja intuitsionistlik loogika
Karmo Talts
Käsitleme seda, et pole selge, kas x-l on predikaat P, nii: me ei saa tõestada, et x-l on predikaat P.
Kasutame nüüd intuitsionisltikku loogikat. Me ei saa tõestada, et x-l on predikaat P ja me ei saa tõestada, et x-l pole predikaati P. Seega me ei, saa väita, et x-l on predikaat P või x-il pole predikaati P. Küll saame me väita väite "x-l on predikaat P" intuitsionistliku eituse ja sama väitte intuitionistliku kahekordse intuitionistliku eituse disjunktsiooni.
Eeldus, et kui x-i omadused esindavad omaduse y piiri-pealset juhtu, siis x-l on omadus y või x-l on omaduest y veidi erinev omadus ja hägusloogika
Karmo Talts
Vaatame eeldust, et kui x-i omadused esindavad omaduse y piiri-pealset juhtu, siis x-l on omadus y või x-l on omaduest y veidi erinev omadus, hägusloogika seisukohast. Hägusloogika seisukohast tähendab sellele eeldusele kõige kõrgema tõeväärtuse omistamine seda, et me omistame kõige kõrgema tõeväärtuse vähemalt ühele selle disjunktsiooni osaväitele.
Vaatame nüüd, mida tähendab vähemalt ühele selle disjunktsiooni osaväitele kõige kõrgema tõevääruse omistamine. See tähendab eeldamist, et on selge, et x-l on omadus y või on selge, et x-l on omadusest y veidi erinev omadus või on selge, et on nii, nagu mõlemad osaväited väidavad Kuna ebamäärasuse korral pole selge see, kas on nii, nagu disjunktsiooni esimene osaväide ütleb ja pole selge, et on nii nagu disjunktsiooni teine osaväide ütleb, siis pole eeldusel, et kui x-i omadused esindavad omaduse y piiri-pealset juhtu, siis x-l on omadus y või x-l on omaduest y veidi erinev omadus, kõige kõrgem tõeväärtus.
B seeria ja kasvava bloki teooria
Karmo Talts
Vaatame, kas aja B seeriat on võimalik ühendada kasvava bloki teooriaga. Kui olevik ja minevik on olemas, siis minevikusündmused eelnevad olevikusündmustele ja minevikusündmustest reastuvad vastavaval sellele, kas nende toimumise hetk on varasem või hilisem.
Vaatame nüüd seda, mida tähendab tulevikusündmuste kohta väitmine, et need toimuvad oleviku ja minevikusündmuste järel ja et neil on järjestus, kus mõned tulevikusündmused toimuvad hiljem või varem kui teised. Tulevikusündmused ise on pelgalt võimalikud. Samas võib ajahetkel t olla läbipääs ainult ühte võimalikku tulevikuhetke. Seega on selle suhtes, kas võimalik ajahetk t1 saab lähitulevikus olevikuhetkeks kolm võimalust: t2 on olevikuhetk ja muutub minevikuhetkeks ja võimalike ajahetkede hulka, millest üks saab tegelikuks ja olevikuhetkeks, ei kuulu mitte ühtegi teist võimalikku ajahetke peale t1, st. t1 järgneb vahetult t2-le paratamatult, t2 on olevikuhetk ja muutub minevikuhetkeks ja t1 kuulub nende vähemalt kahe võimaliku ajahteke hulka, millest üks saab tegelikuks ja olevikuhetkeks, st. on võimalik, aga mitte paratamatu, et t2 järgneb vahetult t1-le ja t2 on olevikuhetk ja muutub minevikuhetkeks ja t2 ei kuulu nende võimalike ajahetkede hulka, millest üks saab tegelikuks ja olevikuhetkeks, st. on võimatu, et t2 vahetult järgneb t1-le. See, kas see, kas t1 järgneb mõnele hetkele, mille puhul on võimalik, et see toimub t2-st hiljem, juhul, kui see hetk saab tegelikuks,võimalikult või paratamatult või on see võimatu, et t2 järgneb mõnele sellisele hetkele, sõltub sellest, mis on paratamatu, võimalik ja võimatu kõigis võimalikes ajahetkede seeriates, mille puhul on võimalik, et need teostuvad t2 järel.
2020 kirjutatud tekst
Skepsis ning aeg ja ruum
Karmo Talts
Uurin selles töös seda, mida tähendab selles kahtlemine, et ruumil on osi, mida me pole veel läbi uurinud ja selles kahtlemine, et ajakulg pole veel lõpuni jõudnud.
Uurime seda, miks me arvame, et on olemas midagi, mida me veel meeleliselt kogenud pole. Esmapilgul on selle aluseks aja ja ruumi kontseptsioon –on nähtusi, mis on nende kogemiseks meist liiga kaugel, ja on nähtusi või võib olema saada nähtusi, millega me pole veel kokku puutunud.
Küsime nüüd aga, miks me arvame, et ruumil on piirkondi, mida me veel meeleliselt kogenud pole ja miks me arvame, et ajakulg ei ole praeguse hetkega lõpuni jõudnud. Need hüpoteesid on pigem pragmaatilised –kui asjad on nii, siis puutume me tulevikus kokku uute teguritega, mida tuleb arvesse võtta ja on olemas seni leidmata ressursid, mida kasutusele võtta.
Uurime nüüd tuleviku olemasolu ja läbiuurimata ruumiosade olemasolu hüpoteeside erinevust. Skepsis tuleviku olemasolu suhtes kahtleb selles, mis tulemas on. Skepsis läbiuurimata ruumiosade suhtes kahtleb selles, mis juba on olemas. Seega on skepsis tuleviku olemasolu suhtes märksa lootusrikkam, kui skepsis läbiuurimata ruumiosade olemasolus –kui tulevikku pole olemas, siis on ainsad arvesse võtmata negatiivsed tegurid seotud läbi uurimata ruumiosadega.* Kui aga läbiuurimata ruumiosasid ei ole olemas, siis pole meie käsutuses muid ressursse, kui need, mis leiduvad läbiuuritud ruumiosades.
Uurisin selles töös seda, mida tähendab selles kahtlemine, et ruumil on osi, mida me pole veel läbi uurinud ja et ajakulg pole veel lõpuni jõudnud. Leidsin, et hüpotees ruumi läbiuurimata piirkondadest ja hüpotees aja jätkuvast kulgemisest on pragmaatilised, sest kui need tõeks osutuvad, siis on olemas senitundmatud tegurid, mida tuleb arvesse võtta.
*Iseasi, et kui on olemas läbi uurimata ruumiosad, siis on meil võimalik nendes leiduvaga kokku puutuda, st. on raske lõpuni kahelda tuleviku olemasolus, kahtlemata läbi uurimata ruumiosade olemasolus, sest läbiuurimata ruumiosade olemasolust paistab tulenevat see, et leidub võimalike tulevikke, mil me nendes ruumiosades leiduvaga kokku puutume.
Predikaadi kohtade arv ja hulkade moodustamine
Karmo Talts
Sõnastame järgmise hulkade moodustamise põhimõtte ühekohaliste predikaadiga elementide jaoks: iga ühekohalise predikaadi P puhul on võimalik moodustada hulk kõigist elementidest x, millel on predikaat P.
Vaatame nüüd mitmekohalisi predikaate. Iga mitmekohalise predikaadi Pxy, Pxyz, jne., kus vähemalt üks x-ile järgnevatest muutujatest pole x-iga identne, puhul saab moodustada hulga elementidest x, mis on suhtes P elemendiga y, suhtes P elementidega y ja z jne.
Vaatame nüüd enesesse mitte-kuulumist. Predikaadis ¬Kuulubxx on x identne endale järgenva muutujaga ja seega ei pruugi olla võimalik moodustada hulka elementidest x, mis on suhtes ¬Kuulub x-iga.
Piirang kahekohaliste predikaatide defineerimisele ja Nelson-Grellingi paradoks
Karmo Talts
Tõlgendame predikaati x¬Käib kohtax piirangu, mille järgi ei tule seda predikaati lugeda mitte nii, et see ei käi enda kohta, vaid nii, et x ei käi y-i kohta ja x on y-iga identne. Sellise tõlgenduse kohaselt pole Ei käi enda kohta lubatud predikaat, küll on lubatud predikaaid Ei käi sõna "pikk" kohta, Ei käi sõna Nimisõna kohta jne.
Valetajalause, kui erijuht väitest, mis väidab valetajalause väärust
Karmo Talts
Vaatame väidet x, mis ütleb, et väide x on väär. See on erijuht väitest y, mis ütleb, et x on väär, kus x ja y on identsed.
Tõlgendame selle valguses valetajalauset nii: valetajalause väidab, et väide y, mis on identne valetajalausega, on väär.
Vaatame nüüd, millal on sellise tõlgenduse järgi valetajalause väär. See on nii, kui vähemalt üks kahest väitest on väär: väide, et y on identne valetajalausega või väide, et valetajalause on väär. Kuna juhul, kui valetajalause on väär ja väide, et valetajalause on väär, on väär, tekib vasturääkivus, siis y ei ole identne valetajalausega. St., et valetajalause ei viita iseendale.
Piirang kahekohaliste predikaatide defineerimisele ja Russelli paradoks
Karmo Talts
Sõnastame järgmise piirangu kahekohaliste predikaatide defineerimisele: predikaadi definitsioonis ei tohi muutujad korduda. Kui x-l on suhe P x-iga, siis definitsiooni järgi on tegu sellega, et y-l on suhe P x-iga ja x ja y on identsed.
Vaatame nüüd, kas on lubatud defineerida predikaat Ei kuulu endasse. x¬Kuulubx kordub muutuja x. Seega tuleb seda predikaati lugeda mitte nii: x ei kuulu endasse, vaid nii: y ei kuulu x-i ja x ja y on identsed
Vaatame nüüd kas predikaat y¬Kuulubx on paradoksaalne. Hulgad, mis ei kuulu x-i, kuuluvad kõigi hulkade, mis ei kuulu x-i, hulka. Isegi siis, kui y ja x on identsed, pole y kõigi hulkade, mis ei kuulu x-i, hulk ja kui y kuulub kõigi hulkade, mis ei kuulu x-i, hulka, siis kuulub y kõigi hulkade, mis ei kuulu x-i hulka.
Heteroloogilised mõisted ja eksistents
Karmo Talts
Vaatame hetereloogilisi mõisteid eksistentsi seisukohast. Kui leidub hetereloogiline mõiste, siis leidub mõiste, mis ei käi enda kohta.
Vaatame nüüd, mis järeldub sellest, et nii sellest, kui leidub hetereoloogiline heteroloogilisuse mõiste, kui ka sellest, et leidub autoloogiline heteroloogilisuse mõiste, järeldub vasturääkivus. Ei leidu hetereoloogilist heteroloogilisuse mõistet ja ei leidu autoloogilist heteroloogilisuse mõistet.
Predikaadi erinevate esinemisjuhtude lahushoidmine Grelling-Nelsoni paradoks
Karmo Talts
Vaatame, kuidas saab defineerida heteroloogilisuse mõiste siis, kui me hoiame predikaadi erinevad esinemisjuhud lahus. Kui mõiste on hetereoloogiline siis, kui sellel pole enesekirjeldamis-predikaadi mitte ühtegi esinemisjuhtu, siis juhul, kui hetereoloogilisuse mõiste on hetereloogiline, on tal korraga vähemalt üks enesekirjeldamis-predikaadi esinemisjuht ja pole mitte-ühtegi enesekirjeldamis predikaadi esinemisjuhtu. Kui hetereoloogilisuse mõiste on autoloogiline, siis on tal samuti korraga vähemalt üks enesekirjeldamis-predikaadi esinemisjuht ja pole mitte-ühtegi enesekirjeldamis predikaadi esinemisjuhtu.
Vaatame nüüd võimalust, et mõiste on hetereoloogiline siis, kui sellel puudub vähemalt üks enesekirjeldamis-predikaadi esinemisjuht. Kui heteroloogilisuse mõistel puudub x-is enesekirjeldamis-predikaat, siis on hetereoloogilsisuse mõistel x-is hetereoloogilisuse predikaat. Kui hetereoloogilisuse mõistel on x-is enesekirjeldamispredikaat, siis on hetereloogilisuse mõistel x-is autoloogilisuse predikaa
Predikaadi esinemisjuhtude lahus hoidmine ja valetaja paradoks
Karmo Talts
Vaatame, kas leidub igapäevaseid näiteid, mis annavad aluse käsitleda predikaatide esinemisjuhte lahus. Kui rohkem kui ühevärvilisel särgil on kaks punast piirkonda, siis nende predikaadi Punane esinemisjuhtude lahushoidmine kõrvaldab vajaduse omistada Punasuse predikaat kui selline erinevatele särgi piirkondadele, sest need mõlemad Punasuse eisnemisjuhud saab omistada särgile.
Vaatame nüüd võimalusi, mis see avab väidete tõeväärtuse käsitlemiseks. Vääruse n-is esinemisjuht on defineeritud tõesuse n-ise esinemisjuhu puudumise kaudu.
Vaatame tõeskeemi väitel "x-ilon predikaat P y-is esinemisjuht" on tõepredikaadi z-is esinemisjuht parajasti siis, kui x-il on predikaadi P y-is esinemisjuht ja see, et väitel "x-ilon predikaat P y-is esinemisjuht" on tõepredikaadi z-is esinemijuht, ei räägi sellele, et x -ilon predikaat P y-is esinemisjuht, vastu.
Vaatame nüüd väidet "sellel väitel on vääruse-predikaadi x-is esinemisjuht." Kui sellel väitel on mõni teine tõepredikaadi esinemisjuht, kui x-is, siis on sellel väitel vääruse-predikaadi x-is esinemisjuht. Kui sellele väitel on väärusepredikaadi x-is esinemisjuht, siis on sellel väitel üks tõesuse-predikaadi esinemisjuht, mis pole x-is.
Vaatame nüüd väidet: sellel väitel on kõik väärusepredikaadi esinemisjuhud. Kui sellel väitel on kõik väärusepredikaadi esinemisjuhud, siis on sellel vähemalt üks tõesuse-predikaadi esinemisjuht, mis räägib vähemalt ühele sellel väitel olevale väärusepredikaadile vastu. Seega puudub sellel väitel vähemalt üks väärusepredikaadi esinemisjuht ja seega on sellel väitel vähemalt üks väärusepredikaadi esinemisjuht.
Kas see, kellel on õigustatud tõene uskumus, normaaljuhul teab seda, mida ta usub?
Karmo Talts
Sõnastame hüpoteesi, et normaaljuhul siis, kui meil on õigustatud tõene uskumus, et P, siis me teame, et P.
Vaatame nüüd skeptilisi stsenaariume. Kui normaaljuhul ei sisenda teadvusega objektidele deemon nende tajusid, teadvusega objektid ei ole ajud tõrres jne., siis enamik teadvusega objekte teab tervet rida fakte meeleandmete põhjal.
Vaatame nüüd võimalust, et normaaljuhul on teadvusega objekt mõnes skeptilise stsenaariumi kirjeldatud olukorras. Sellised stsenaariumid on väga erineva detailsuse astmega. Näiteks on kurja deemoni stsenaariumi puhul ebaselge, kust pärinevad deemonid, kust pärinevad meie vaimud ja kuidas need üksteist mõjutada saavad. Seega on ka ebaselge millises olukorras on normaaljuhul teadvusega objektid üldse ja millises olukorras on normaaljuhul teadvusega objektid, kes pole deemonid.
Vaatame nüüd ajud tõrres stsenaariumi. See on palju detailsem ja on selge, et teadvus ei saanud tekkida ajudel tõrres, sest enne kui ehitati tõrred ja ajude manipuleerimiseks vajalikud seadmed ja ajud tõrde panid, pidid olema olema olemas ajudega olendid, kelle hulgas on hull teadlane ja kellest vähemalt ühe aju tõrde panid.
Käsitleme nüüd normaaljuhuna juhte, mis esinevad sagedamini, kui ebanormaalsed juhud. Sel juhul siis, kui teadvusega objektid, kes kujutavad endast tõrde pandud ajusid, moodustavad kõigist objektidest, mis on iial teadvusel olnud, suurema osa, siis enamik teadvusega objekte ei tea meeleandmete põhjal fakte.
A translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/mottekus-ja-mottetus.html from Estonian.
2024 kirjutatud tekst
Määravad kirjeldused ja aeg
Karmo Talts
Vaatame määravaid kirjeldusi aja seisukohalt. Kui nime P kandjal on ajahetkel t predikaadid Q, R jne. siis ajahetkel t saab nime P asendada määrava kirjeldusega, mis omistab nime P kandjale predikaadid Q, R jne.
2019/2020 kirjutatud tekst
Muutuva reaalsuse ja aeglaselt muutuva mõtlemise dialektika
Karmo Talts
Uurime muutuva reaalsuse ja mõtlemise vastuolu dialektiliselt. Isegi siis, kui meie mõtted on adekvaatsed, ei tähenda tegelikkuse muutumine automaatselt meie mõtlemise muutust ja seega tekib vastuolu meie minevikus adekvaatsete mõtete ja muutunud tegelikkuse vahel.
Sünteesime nüüd mõtlemise ja muutunud tegelikkuse. Selleks sünteesiks on muutunud mõtlemine, mis vastab muutunud tegelikkusele.
Püüame nüüd seda sünteesi eitada. Esmapilgul on selliseks eituseks uued muutused tegelikkuses, aga tegemist ei ole eitusega uuel tasandil, sest seni adekvaatse mõtlemise ja muutunud maailma vastuolu on meile juba tuttav. Küll aga on kõrgema järgu eitus see, kui meie mõtlemine ei suuda piisavalt kiiresti muutuda, jäädes osaliselt ikkagi ebaadekvaatseks.
Püüame nüüd sünteesida aeglaselt areneva mõtlemise ja kiiresti muutuva tegelikkuse. Selleks sünteesiks võiks olla skepsis vähem abstraktsete ideede suhtes, sest tegelikkuse osad muutuvad kiiremini, kui tegelikkuses esinevad regulaarsused ja abstraktsemad adekvaatsed ideed vastavad tegelikkuses esinevatele regulaarsustele.
Muidugi on võimalik, et muutub ka see, kui sageli ilmnevad väiksema regulaarsusega ilmnevad nähtused ja me peame oleme veelgi skeptilisemad ideede suhtes, mis ei ole väga kõrge abstraktsuse astmega. Küsimus, kas võib muutuda ka see, kui sageli ilmnevad seni kõige regulaarsemalt ilmnevad nähtused ja seega tuleb olla skeptiline olla ka kõige abstraktsemate ideede, mis on seni adekvaatsed, suhtes, on miski, mille tõenäosust on võimatu hinnata, sest tõenäosuse hindamine ise lähtub sellest, et leidub nähtusi, mis ilmnevad praktiliselt alati.
Hüpotees, et iga kogemus tõlgendab võimalike märke selle kohta, mis on olemas
Karmo Talts
Sõnastame hüpoteesi, et iga kogemus tõlgendab võimalike märke selle kohta, mis on olemas.
Vaatame nüüd neid märke lähemalt. Mõned neist märkidest on vahendatud ajus aktiivsuse muutuste kaudu, aga algselt pärinevad need meeleelundite ärritusest. Teised neist märkidest (vahetumalt antud märgid) pärinevad aju aktiivsuse muutustest.
Vaatame nüüd, mis saab selle protsessi käigus valesti minna. Erinevad objektid võivad kutsuda meeleelundites esile sarnase ärrituse. Kui me harilikult puutume teatud laadi ärrituse puhul kokku ühte laadi objektiga, siis juhul, kui sarnase ärrituse kutsub esile teist laadi objekt, siis teislaadi objekt näib meile esimest laadi objektina või meil on subjektiivne mulje, et teist laadi objekt on esimest laadi objektide sarnane.
Vaatame nüüd aju aktiivsuse muutumise tõlgendamist. Isegi siis, kui meeleelundites kutsutakse esile ärritus, võib aju aktiivsus muutuda ärrituse tagajärjel ebatavalisel viisil. Neil juhtudel meile näib objekt erinevana sellest, millisena ta oleks meile tundunud siis, kui aju aktiivsus oleks muutunud harilikul viisil, või koguni tunduda teist laadi objektina, mitte seda laadi objektina, millega on tegu.
Vaatame nüüd tõsisemaid aju aktiivsuse muutumise tõlgendamisega seotud probleeme. Aju aktiivsus võib muutuda viisil, mil see tavaliselt muutub meeleelundite ärritamise korral, ka siis, kui meeleelundeid ei ärritata. Neil puhkudel meile näib seal, kus pole mingit objekti, olevat objekt.
Intentsionaalsus ja suundumise, kui aktiivse tegevuse, ebaõnnestumise võimalus
Karmo Talts
Vaatame arusaama, et vähemalt osa kogemusest on suunatud mingile objektile, suundumise kui aktiivse tegevuse seisukohast. Tegevus ei pruugi õnnestuda. St. et kogemus, mis püüab suunduda mingile objektile, võib suundumises nurjuda.
Vaatame nüüd, kuidas see nurjumine võimalik on. Kogemus püüab reageerida igale märgile sellest, et ümbruskonnas on objekte, olgu selleks siis meelelundite ärritus või aju mingis osa närvirakkudes esinev elektrilaeng. Mõnikord on aga meelelundite ärritus märk objektist, mis erineb nendest objektidest, mis meid tavaliselt ümbritsevad. Näiteks ümbritsevad meid igapäevaselt objektid, mille pinnal pole õhukest kiht värvi või värve, nii et siis, kui meeleelundid reageerivad objekti pinnalt ja sellelel pinnale kantud värvikihilt või värvikihtidelt peegelduva valguse erinevale lainepikkusele, siis püüab kogemus end suunata kolmemõõtmelisele objektile, mida pole seal ja meile näib, et värvikiht või värvikihid objekti pinnal kujutavad kolmemõõtmelist objekti.
Vaatame nüüd nüüd aju mingi osa närvirakkudes esinevat elektrilaengut. Mõnikord põhjustab aju mingis osas esineva elektrilaengu tõrge aju töös või aju tööks vajalike keemiliste elementide vale hulk organismis või hormonaalse süsteemi häired jne., mitte ei ole tegemist märgiga meeleelundite ärritusest. Kogemus püüab neil juhtudel samuti suunata end olematule objektile ja meile näib, et me kogeme objekti, kuigi ei leidu objekti, mis oleks meie meeleelundites ärrituse esile kutsunud.
Predikaatide, mis väljendavad tõesusest ja väärusest erinevaid tõeväärtusi, määratlemine
Karmo Talts
Vaatame, kas on võimalik kasutusele võtta predikaadid, mis vastavad rohkem kui kahe tõeväärtusega loogika teistele tõeväärtustele. Selleks on vaja tehteid, mis muudavad sobiva tõesusest ja väärusest erineva tõeväärtusega väite tõeseks, sest selliste tehete kaudu saab teiste tõeväärtustega seotud predikaadid määratelda.
Toome näite. Võtame kasutusele tehte, mis muudab nii tõese kui ka väära väite vääraks ja mis muudab ei tõese ega väära väite tõeseks. Ma tähistan selle tehte /-ga. Defineerime nüüd predikaadi Ei tõene ega väär. Ma tähistan selle nii Ne. Ne⌜P⌝⇔/P
Kogemuse tingimused
Karmo Talts
Vaatame arusaama, et iga kogemus on millestki, kogemuse tingimuste seisukohast. See on kogemus siis, kui see on millestki.
Vaatame nüüd, millised võimalikud variandid on sellel vaatel. Üks neist on, et kuigi siis, kui see on kogemus, siis see on millestki, siis kui see on millestki, ei pruugi see olla tingimata kogemus, Teine neist on, et see on kogemus parajasti siis, kui see on millestki.
Vaatame nüüd selle vaate probleeme. Selleks vaatame võimalust, et kui see on millestki, siis see on kogemus.
Vähemalt mõned raamatud, filmid jne. on millestki. Kui oleks nii, et kui see on millestki, siis see on kogemus, siis oleks need raamatud jne. kogemused.
Vaatame nüüd uuesti ülal pool vaadeldud võimalust. Sellest, et see on kogemus parajasti siis, kui see on millestki, järeldub, et kui see on millestki, siis see on kogemus. Eeldusel, et ükski raamat jne. pole kogemus, siis pole nii, et kui see on millestki, siis see on kogemus. Seega pole nii, et see on kogemus parajasti siis, kui see on millestki.
Vaatame nüüd võimalust, et mitte iga kogemus pole millestki. Eeldusel, et kogemus vähemalt mõnikord on millestki, tähendab see, et kui see on kogemus ja on täidetud mingid täiendavad tingimused, siis see on millestki.
A translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2025/08/elukogemus-ja-elu-mote.html from Estonian.
Abstraktsete ja vähem abstraktsete omaduste suhe ning Nelson-Grellingi paradoks
Karmo Talts
Sõnastame järgmise vaate positiivstele abstraktsetele omadustele: objektil on positiivne abstraktne omadus P siis, kui objektil on vähem abstraktne omadus Q ja kõik elemendid omadusega Q kuuluvad objektide omadusega P pärisalamhulka.
Vaatame nüüd negatiivseid abstraktseid omadusi. Objektil on negatiivne abstraktne omadus P siis, kui objektil puudub positiivne abstraktne omadus Q, mille eituse kaudu P on defineeritud.
Vaatame nüüd autoloogilisi sõnu. Sõna x on autoloogiline parajasti siis, kui sõnal x on autoloogilisusest vähem abstraktne omadus P ja sõna x käib objektide omadusega P kohta.
Vaatame nüüd sõnu "autoloogiline" ja "hetereloogiline". Sõnal "autoloogiline" pole sellist autoloogilisusest vähem abstraktset omadust, mille kohta ta käiks, sest sõna "autoloogiline" ei kuulu iseendast madalamale abstraktsiooniastmele. Seega on sõna "autoloogiline" hetereloogiline. Sõnal "heteroloogiline" pole sellist autoloogilisusest vähem abstraktset omadust, mille kohta ta käiks, sest sõna "heteroloogiline" ei kuulu madalamale abstraktsiooniastmele kui sõna "autoloogiline". Seega on sõna "heteroloogiline" heteroloogiline.
A translation of https://dialoogid2.blogspot.com/2025/09/moned-paradoksid-loodetavasti.html from Estonian
Some paradoxes
Karmo Talts
Let's look at the statement "at least one necessary condition of this statement is false". If this statement is true, then at least one necessary condition of this statement is false and therefore this statement is false. If this statement is false, then all necessary conditions of this statement are true and therefore this statement is true.
Now let's look at the statement "all sufficient conditions of this statement are false". If this statement is true, then all sufficient conditions of this statement are false and this statement is false. If this statement is false, then at least one sufficient condition of this statement is true and therefore this statement is true.
Väidete, millele viitab väide P, hulk ja väidetele viitamisega seotud paradoksid
Karmo Talts
Vaatame väidetele viitamist viidatavate väidete hulkade seisukohast. Ma nimetan väidete hulka, mille kõigile elementidele viitab väide P, väite P objekthulgaks.
Vaatame nüüd valetajalauset L. L-i puhul kuulub L iseenda objekthulka.
Vaatame nüüd valetajastükli väiteid L1 ja L2. L1 kuulub L2 objekthulka ja L2 kuulub L1 objekthulka.
Üldistame nüüd. Valetajalause ja valetajatsüklite puhul kuuluvad väidetele viitavad väited nende väidete, mis kuuluvad nende objekhulka, objekthulka.
Vaatame nüüd Yablo tsüklit. Iga Yablo tsükli väite objekthulgal on ühisosa iga teise Yablo tsükli väite objekthulgaga.
Vaatame nüüd Yablo tsükli ja valetajalause ja valetajatsüklite ühisosa. Tautoloogiaseaduse järgi on valetajalause L iseenda tarvilik tingimus. Valtejatsükli lause L2 väidab L1 tõesust ja seega on L2 L1 tarvilik tingimus. Seega kuulub üks L-i tarvilik tingimus L-i objekthulka ja üks L1 tarvilik tingimus kuulub L1 objekthulka. Kuna iga Yablo tsükli väite P tarvilik tigimus on see, et P-le järgnevate väidete hulga kõigi alamhulkade väited on väärad ja P-le järgenvad väited väidavad P-le järgnevate väidete hulga alamhulkadesse kuuluvate väidete väärust, siis iga Yablo lause P puhul on iga P-le järgneb väide P tarvilik tingimus ja kuulub P objekthulka.
Sõnastame nüüd nende paradokside ühisosa. Kui väite P objekthulka kuulub vähemalt üks P tarvilik tingimus ja P räägib sellele tarvilikule tingimusele vastu, siis tekib paradoks.
Positiivsed ja negativsed predikaadid ning hulkade moodustamine
Karmo Talts
Eristame positiivsed predikaadid negatiivsetest. Positiivne predikaat P on defineeritav ilma eituste abita. Selleks, et positiivne predikaat P panna kirja eituste abil, tuleb sõnastada P kahekordne eitus või P neljakordne eitus jne. Negatiivset predikaati ei ole võimalik defineerida ilma vähemalt ühe eituse abita ja negatiivse predikaadi saab defineerida ainult paaritu arvu eituste abil. Selleks, et panna negatiivne predikaat kujul ¬P või ¬¬¬P jne. kirja rohkemate eituste abil, tuleb sõnastada ¬P või ¬¬¬P jne. kahekordne eitus või ¬P või ¬¬¬P jne. neljakordne eitus jne.
Sõnastame nüüd hulkade moodustamise põhimõtte: iga positiivse predikaadi P puhul saab moodustada hulga elementidest predikaadiga P.
Vaatame nüüd kõigi hulkade, mis ei kuulu endasse hulka. Predikaat Ei kuulu endasse on defineeritud positiivse predikaadi Kuulub endasse ühekordse eituse abil ja on seega negativne predikaat. Seega ei pruugi olla nii, et hulkadest, mis ei kuulu endasse, saab moodustada hulga.
Piirangud predikaadi P omistamisele predikaadile P endale
Karmo Talts
Vaatame järgmist piirangut predikaatide omistamisele: predikaati P saab omistada objektile x ja saab eitada, et objektil x on predikaat P ainult siis, kui x pole predikaat P. See piirang jätab mitte-paradoksaaksed juhud arvesse võtmata.
Sõnastame nüüd vähem range piirangu. Predikaati P saab predikaadile P omistada ainult siis ja eitada, et predikaadil P on predikaat P ainult siis, kui predikaadi P omamine sõltub sellest, kas predikaadil P on predikaat Q, kus predikaat Q ei ole identne predikaadiga P.
Piirangud nimede kasutamisele üksikväidetes ja väidete hulkades
Karmo Talts
Vaatame valetajalause formaalset kuju X: X on väär. See on paradoksaalne ainult siis, kui nime X esinemisjuhud mõlemal pool koolonit nimetavad sama väidet.
Sõnastame nüüd piirangu: väite nimi ei tohi esineda nimetatavas väites endas.
Vaatame nüüd paradoksaalseid väidete tsükleid. Need ei sisalda ühtegi väidet, mis ei kasuta mõne väite nime.
Sõnastame nüüd piirangu: iga väidete hulk, mis sisaldab rohkem kui ühte väidet, peab sisaldama vähemalt ühte väidet, mis ei kasuta mõne väite nime.
Koondamine ja erinevus hüpoteesi väljendavate väidete ja hangitud informatsiooni kandvate väidete vahel
Karmo Talts
Vaatame koondamise võimalikkse tõlgendusi. Kui meil on hüpotees P, siis eeldusel, et P on tõene, võime me P-d korduvalt kasutada, sest iga P esinemisjuht väljendab ühte ja sama hüpoteesi.
Vaatame nüüd koondamise kasutamise piiramist. Kui väide P kannab informatsiooni, et P, mille me oleme hankinud juhul x, siis teine P esinemisjuht ei pruugi kanda informatsiooni, et P, mille me oleme hankinud juhul x, vaid võib kanda hoopis informatsiooni, et P, mille me oleme hankinud juhul y.
Koondamise piiramine andmetes oleva vasturääkivuse puhul
Karmo Talts
Piirame koondamise kasutamist juhul, kui andmetes on vasturääkivus. See tähendab, et me saame eeldust P kasutada korduvalt siis, kui meil pole korraga andmeid, et P ja pole nii, et P.
Vaatame nüüd, mida see tähenedab selle jaoks, kui eeldusest P järeldub vasturääkivus. Me ei saa siis eeldust P-d korduvalt kasutada.
Vaatame nüüd, kuidas see suhtub klassikalise eitusesse. Kui pole nii, et P, pole P ühtegi korda kasutatav, rääkimata korduvast kasutamisest. Seega on klassikaline arusaam vasturääkivusest arusaama, et vasturääkivuse puhul andmetes ei saa kasutada koondamist, erijuht.
See, millal tekib vasturääkivus staatilist seisundit kirjeldatavate väidete ja millal dünaamilist muutumist kirjeldavate väide puhul
Karmo Talts
Vaatame selle tähendust, et vasturääkivuse seadus kasutab sõna "olema". Vasturääkivuse seadus kirjeldab seda, millal tekib vasturääkivus staatilist seisundit kirjeldavate väidete puhul.
Sõnastame nüüd vasturääkivuse seaduse dünaamilist muutumist kirjeldavate väidete jaoks. Väide ei saa muutuda vääraks, jäädes tõeseks ja muutuda tõeseks, jäädes vääraks, muidu tekib vasturääkivus.
Võtame nüüd seda, et vasturääkivus võib tekkida nii staatilist seisundit, kui ka dünaamilist muutumust kirjeldavate väidete puhul, eituse sissetoomise puhul arvesse. Kui väitest järeldub vasturääkivus, siis väide on väär või väide muutub vääraks (ja lakkab olemast tõene).
Vaatame nüüd võimalusi sellist eituse sissetoomist formaliseerida. "Kui P-st järeldub vasturääkivus ja me saame kasutada koondamist, siis pole nii, et P", kus "kui... siis..." on materiaalne konditsionaal. "Kui P-st järeldub vasturääkivus ja me ei saa kasutada koondamist, siis pole nii, et P", kus "kui... siis..." on lineaarne implikatsioon.
