Loogika ja müra infokanalis

Loogika ja müra infokanalis 
Karmo Talts

Vaatame klassikalist loogikat informatsioonikanalis oleva müra seisukohast.Vasturääkivuse seadus ütleb, et kui ühes ja samas informatsioonikanalis on väide ja väite eitus, siis tekib müra.

Vaatame, kas seda saab põhjendada. Kuigi väär väide kannab väärinformatsiooni, siis väär väide on korrastatud ja tegu pole iseenesest müraga. Müra tekib siis, kui tõene ja väärinformatsioon samas kanalis tekitavad segadust, millist signaali just esitatakse.

Vaatame nüüd võimalust, et müra väiteid sisaldavas infokanalis ei esine ainult vasturääkivuse kujul. Võib väita, et kui väide viitab endale või väited viitavad üksteisele, siis võib samuti tekkida müra. Seda laadi müra oleks siis paradoksaalsus.

Vaatame, kas seda saab põhjendada. Kui väited viitavad väidetele ja on viimane väide, milleni viitamiste ahel välja jõuab, siis see väide fikseerib ülejäänud väidete tähenduse.  Kui väited viitavad väidetele ja pole viimast väidet, milleni viitamiste ahel välja jõuab, siis tekib segadus, kuidas signaale tõlgendada.
Vaatame nüüd välistatud kolmanda seadust. See, et kanalis on üks ainus väide ja see väide on tõene, on selle, kui kanalis on tõesed väited erijuht ja see, et kanalis on üks ainus väide ja see väide on väär, on selle, kui kanalis on väärad väited erijuht,  Vasturääkivuseta kanalis on seega välistatud kolmanda seaduse järgi ainult tõesed või ainult väärad väited. Kui me ei tunnista muid müra vorme mõistelises mõtlemises peale vasturääkivuse, siis müra vältimisel on kaks võimalust: tagada, et kanalis on ainult tõesed väited või tagada, et kanalis on ainult väärad väited.
Vaatame nüüd muid müra vorme. Kui kanalis pole müra vasturääkivuse kujul, siis on selle kõrval, et tegu on müravaba kanaliga, milles on ainult tõesed väited või tegu on müravaba kanaliga, milles on ainult väärad väited, kolmas võimalus, et kanalis on müra paradoksaalsuse kujul. Kui leidub muid müra vorme, mis saavad esineda kanalis, milles on väited, siis on lisaks kolmandale võimalusele veel võimalusi.

 

 

  

 

 

Väidete nimed ja piirang lausemuutujate kasutamisele

Väidete nimed ja piirang lausemuutujate kasutamisele 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise piirangu lausemuutujate kasutamisele: lausemuutujatega võib asendada väiteid, mis ei kasuta väidete nimesid, väiteid, mis viitavad väidetele, mis ei sisalda väidete nimesid jne.
Vaatame nüüd valetaja paradoksi. X:X on väär omistab nime väitele X on väär, väide X on väär viitab väitele, mis viitab väitele X on väär jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi ei X-i ega X on väära asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.
Vaatame nüüd valetaja tsüklit. X:Y on väär viitab väitele Y:X on tõene, mis viitab väitele X jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi kumbagi valetajatsükli väidet asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.
Vaatame nüüd Curry paradoksi. C:kui C, siis absurdsus omistab nime väitele kui C, siis absurdsus, mis viitab väitele C jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi ei C-d ega kui C, siis absurdsus-t asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.

Vaatame nüüd Yablo tsüklit. Yablo tsüklis pole ühtegi väidet, mis ei kasutaks väidete nimesid. Seega ei saa Yablo tsükli väiteid  asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.

Tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest

Tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest

Karmo Talts

 

Vaatame, mida annaks tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest. Kui meie eelduste hulk sisaldab eeldust, et konditsionaal "kui P, siis Q" on tühjalt tõene ja eeldust, et P on tõene, siis on meie eelduste hulk vasturääkiv. Kui meie järelduste sisaldab järeldust, et konditsionaal "kui P, siis Q" on tühjalt tõene ja järeldust, et P on tõene, siis on vähemalt üks meie eeldustest väär.

Eituse abita defineeritud hulgad ja hulkade moodustamine elementidest, mille elementidel on negatiivne predikaat

Eituse abita defineeritud hulgad ja hulkade moodustamine elementidest, mille elementidel on negatiivne predikaat

Karmo Talts

 

Üks viis hulgateoreeritili paradokse vältida on lubada hulkade moodustamist elementidest, millel on eituse abita defineeritud predikaat. Vaatame, kas siis kui me oleme konstrueerinud hulgad elementidest, mille elementide ühine predikaat on defineeritud eituse abita, saab hakata piiratud kujul kasutusele võtma hulki, mille liikmetel on negatiivsed predikaadid. Me ei luba negatiivse predikaadiga mitte-P elementidest hulkade moodustamist  mitte positiivsetest hulkadest sõltumatult, vaid nii: kui x on kõigi elementide, millel on eituse abita defineeritud predikaat P, hulk, siis elemendid, mis x-i ei kuulu, kuuluvad hulka, mille elementidel on predikaat mitte-P.
Vaatame nüüd seda hulka. See ei ole moodustatud kõigist objektidest, millel on negatiivne predikaat mitte-P, vaid see on kõigi elementide, millel on positiivne predikaat P, hulga täiend. Seega iga positiivse predikaadi P puhul leidub hulga, millesse kuuluvad kõik elemendid predikaadiga P, täiend, mille elementidel on predikaat mitte-P. 

Mitte-olemine kui olevate erinevus

Verivärske dialoog.

 

Mitte-olemine kui olevate erinevus

Karmo Talts

 

Selline: Kuidas saab mitte-olemine midagi olla?

Teistsugune: Aga võibolla on mitte-olemine ainult olevate erinevus?
Selline:Nagu siis, kui A pole neid omadusi, mis B-l või A ja C vahel pole seda suhet, mis on B ja C vahel?
Teistsugune:Just.
Selline: Aga kuidas saab siis A-l mida pole, mitte olla neid omadusi, mis on B-l?
Teistsugune: On A potentsiaal, mis erineb B potentsiaalist.
Selline: Lihtsalt B potentsiaal ise võib olla nii teostunud, kui ka teostumata.

Teistsugune: Just.

Selline: Aga kuidas saab võimatu A erineda võimalikkust B-st? Siis ei ole ju A potentsiaali.

Teistsugune: A kontseptsioon erineb B kontseptsioonist.

Selline: Aga kui A lakkab olemast?

Teistsugune: Sa pead lihtsalt seda silmas, et maailm muutub nii, et A kontseptsioon pole endam millegi kohta käimise suhtes.

Selline: Sa tõesti usud seda?

Teistsugune: Kui mul poleks A kontseptsioon, siis ma ei saaks ju mõelda, et A-d enam ei ole. 

Tähenduslike negatiivsete predikaatide küsimus

Tähenduslike negatiivsete predikaatide küsimus 
Karmo Talts

Vaatame selle võimalikke tähendusi, et paradokside juures tulevad mängu negatiivsed predikaadid. See, et näiliselt me saame defineerida negatiivse predikaadi mitte-P, ei tähenda, et leidub tähenduslik predikaat mitte-P. Sel juhul tuleb see, kas leidub tähenduslik negatiivne predikaat mitte-P, välja uurida.
Vaatame nüüd, kuidas seda välja uurida, kas leidub tähenduslik negatiivne predikaat mitte-P. Kui me konkreetsete objektide hulga x juures avastame, et x-i elementidel pole predikaati P, siis me avastame, et x-i elementidel on predikaat mitte-P ja seega leidub predikaat mitte-P, mida saab tähenduslikult rakendada x-i liikmetele. 

Vaatame nüüd, kas seda negatiivset predikaati saab tähenduslikult rakendada mõne teise hulga liikmetele. Seda, kas predikaati mitte-P saab tähenduslikult rakendada mõne teise hulga y liikmetele, sõltub sellest, kas me avastame, et y-i liikmetel puudub predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust välistatud teise seaduse jaoks. Kui objektil x on predikaat P, siis iga y-i puhul y-il on predikaat P või y pole identne x-iga, kolmandat võimalust pole.
Vaatame nüüd selle tähendust vasturääkivuse jaoks. Kui objektil x on predikaat P, siis iga y-i puhul ei saa y-il korraga olla predikaat mitte-P ja y olla identne x-iga, muidu tekib vasturääkivus. 

Soriitide paradoks ja konditsionaalide tõestamine

Soriitide paradoks ja konditsionaalide tõestamine 

Karmo Talts

Vaatame eeldust, et kui x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, siis x miinus ühe juuksekarvaga inimene pole kiilas. See on konditsionaal ja konditsionaali tõestatakse näidates, et konditsionaali eeldusest saab tuletada konditsionaali järelduse.
Vaatame nüüd eeldust, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas. See tõestab midagi ainult nende mittekiilaste inimeste kohta, kellel on x juuksekarva ja midagi nende x-ist erineva juustekarva arvuga inimeste kohta, kes on kiilad. x miinus ühe juukarvaga inimesel ei ole x juuksekarva. Seega järeldub midagi sellest, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, x miinus ühe juuksakarvaga inimeste kohta siis, kui x miinus ühe juuksekarvaga inimesed on kiilad. Kui sellest, et inimesel on x miinus üks juuksekarva, ei järeldu, et inimene on kiilas, siis ei tõesta see, et inimesel on x juuksekarva, midagi inimeste kohta, kellel on x miinus üks juuksekarva. Kui sellest, et inimesel on x miinus üks juuksekarva järeldub, et inimene on kiilas, siis ei saa eeldus, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, tõestada seda, et x miinus ühe juuksekarvaga inimene pole kiilas.

Ebamäärasuse vähendamise illustratsioon soriitide paradoksi abil

Ebamäärasuse vähendamise illustratsioon soriitide paradoksi abil 

Karmo Talts

Vaatame ebamäärasuse vähendamist soriitide paradoksi näitel. Kui x-i juuksekarvaga inimesel on palju juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel palju juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel keskmiselt juuksekarvu.  Kui x-i juuksekarvaga inimesel on keskmiselt juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel keskmiselt juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel vähe juuksekarvu. Kui x-i juuksekarvaga inimesel on vähe juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel vähe juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilanev.  Kui x-i juuksekarvaga inimene on kiilanev, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilanev või on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilas.
Vaatame nüüd selle lähenemise voorusi. Kuigi on ebamäärane, kui palju juuksekarvu on palju, keskmiselt jne., on nüüd see, kui palju juuksekarvu on kiilal inimesel, vähem ebamäärane, kui ilma nende eristusteta.
Vaatame nüüd selle lähenemise puuduste vähendamist. Me võime kasutusele võtta täiendavaid täpsustusi: väga palju, väga vähe jne.
Vaatame nüüd selle tähendust praktikas. Kuigi teoorias võime me täpsustamisega jätkata lõputult, siis praktikas saavutame me ühel hetkel täpsuse astme, mille puhul ebamäärasuse aste on tühine. 

Soriitide paradoks ning osade ja tervikute eristus

Soriitide paradoks ning osade ja tervikute eristus  

Karmo Talts

Vaatame soriitide paradoksi hulkade seisukohast. Kui x-i elementi sisaldav kollektsioon on hulk, siis x miinus ühte elementi sisaldav kollektsioon on hulk.
Vaatame nüüd, mida muudab predikaatide mängu toomine. Kuigi formaalselt on ilma juusteta inimese juustekarvade hulk tühi ja me isegi ütleme, et tal on null juuksekarva, siis juusteta inimene ise ei ole tühi hulk, vaid tervik, mille osadeks ei ole juuksekarvad.
Vaatame nüüd, mida see muudab, kui me toome mängu tervikud. Kuigi leidub tervikuid, mille pärisosade hulk on tühi, siis ei leidu tervikuid, mille osade hulk on tühi. Väide "kui x-ist osast koosnev objekt on tervik, siis x miinus ühest osasat koosnev objekt on tervik" on absurdne, sest kui pole ühtegi osa, pole ka ühtegi tervikut.   

Klassihuvisid väljendav tõeskeem ja ideoloogiline väärtõde

Klassihuvisid väljendav tõeskeem ja ideoloogiline väärtõde

Karmo Talts

Püüame sõnastada klassihuvisid väljendava tõeskeemi. P on klassi x huvisid väljendav tõde parajasti siis, kui P ja klassi x esindajate huvides on väita, et P.
Sõnastame nüüd klassihuvisid väljendava ideoloogilise väärtõe skeemi. P on klassi x huvisid väljendav väärtõde parajasti siis, kui pole nii, et P ja klassi x esindajate huvides on väita, et P.

Mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistlik tõeskeem ja sotsiaalselt konstrueeritud väärtõde

Mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistlik tõeskeem ja sotsiaalselt konstrueeritud väärtõde

Karmo Talts

Püüame sõnastada mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistliku tõekeemi. P on ühiskonnas x konstrueeritud tõde parajasti siis, kui P ja ühiskonnas on x laialt tunnistatakse seda, et P.
Sõnastame nüüd vastava sotsiaalselt konstrueeritud väärtõe-skeemi. P on ühiskonnas x konstrueeritud väärtõde parajasti siis, kui pole nii, et P ja ühiskonnas x on laialt levinud uskumus, et P.

Funktsionalistlik teadvusteooria ja teadvuse vormide mitmekesisus

Funktsionalistlik teadvusteooria ja teadvuse vormide mitmekesisus 

Karmo Talts

Vaatame, milliseid küsimusi tekitab eeldus, et teadvus on funktsionaalne. Funktsionalism ei väida eksplitsiitselt, et ei leidu funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust.
Vaatame nüüd, eelduse, et leidub funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust, tähendust teadvuse mitmekesisuse jaoks. Kui füüsikalises süsteemis toimuvad protsessid, mida ei toimu ajudes ja elusolendite kehades ja need protssesid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, siis erineb füüsikalise süsteemi teadvus elusolendi teadvusest.
Vaatame nüüd mõningaid võimalusi, mille avab eeldus, et leidub funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust. On võimalik, et kõik kõigis füüsikalistes süsteemides toimuvad protsessid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus. Sel juhul on kõik füüsikalised süsteemid teadvusel. 
Vaatame nüüd võimaluse, et ainult mõned füüsikalistes süsteemides toimuvad protsessid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, tähendust tehisteadvuse loomise jaoks. Kui tehisteadvusega süsteemis toimuvad protsessid, mida ei toimu ajudes ja elusolendite kehades ja need protssesid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, siis erineb tehisteadvusega süsteemi teadvus elusolendi teadvusest.

Identsusteooria ja küsimus, kas ainult ajudel on teadvusseisundeid

See artikkel räägib, kui humoorikalt väljenduda, sellest, mis tunne on olla mikrolülituste konfiguratsioon? 

 

Identsusteooria ja küsimus, kas ainult ajudel on teadvusseisundeid 

Karmo Talts

Vaatame, milliseid küsimusi tekitab identsusteooria eeldus, et vaimuseisundid on identsed ajuseisunditega. Ajuseisundid on füüsikalised seisundid ja identsusteooria ei väida eksplitsiitselt, et ei leidu füüsikalisi seisundeid, mis pole ajuseisundid, ja millega mõni vaimuseisund on identne.
Vaatame nüüd, kuidas eeldus, et leidub teisi füüsikalisi seisundeid, millega mõni vaimuseisund on identne, erineb funktsionalismist. Kui füüsikalisel süsteemil on seisund x, mis on identne vaimuseisundiga y, ja ajudel ei esine seisundit x, siis ei esine ajudel vaimuseisundit y.
Vaatame nüüd mõningaid võimalusi, mille avab eeldus, et leidub teisi füüsikalisi seisundeid, millega mõni vaimuseisund on identne. On võimalik, et kõik füüsikalised seisundid on identsed mõne vaimuseisundiga ja ei leidu ühtegi füüsikalist süsteemi, millel pole vaimuseisundeid.
Vaatame nüüd võimaluse, et ainult mõned ajuseisunditest erinevad seisundid on identsed mõne vaimuseisundiga, tähendust tehisteadvuse loomise jaoks. Kui tehisteadvusega süsteemil on seisundid, mida ajudes ei esine ja mis on identsed mõne vaimuseisundiga, siis on tehisteadvusega süsteemil vaimuseisunditest, mis on ajudel, erinevad vaimuseisundid. 

Protsessualne lähenemine ja vaimufilosoofia küsimused

Protsessualne lähenemine ja vaimufilosoofia küsimused 
Karmo Talts

Eeldame, et teadvustamine on protsessuaalne ja vaatame, kuidas see vaade mõjutab vaimufilsoofilisi küsimusi.
Vaatame teadvuse identsusteooriat. Küsimus pole enam selles, kas ajuseisundid ja teadvusseisundid on identsed, vaid kas teadvustamisprotsessid ja ajus toimuvad protsessid on identsed.
Vaatame funktsionalismi. Küsimus pole enam selles, kas teadvus saab realiseeruda süsteemis, mis pole aju, vaid kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis pole ajus toimuvad protsessid.
Vaatame nüüd kitsamaid küsimusi. Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad ajudes, mis pole inimajud? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda bioloogilistes protsessides, mis ei toimu ajudes? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad süsteemides, milles toimuvad keemilised protsessid, ja mis pole bioloogilised süsteemid? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad füüsikalistes süsteemides, milles ei toimu keemilisi protsesse?
Vaatame nüüd kaasumist. Küsimus on selles, kas on võimatu, et toimuvad kaks teadvustamisprotsessi, mis erinevad omavahel vähemalt ühes aspektis ilma, et toimuks kaks füüsikalist protsessi, mis erinevad vähemalt ühes aspektis?   

Tühjad tõed ja predikaatide definitsioonid

Tühjad tõed ja predikaatide definitsioonid

Karmo Talts

 

Vaatame väite "kõik lennukid ei ole lennumasinad" staatust ajal, kui lennukeid polnud veel valmistatud. See väide oli siis tühjalt tõene.
Vaatame nüüd, kuidas see väide sobib kokku sellega, et lennuk on definitsiooni järgi teatud tüüpi lennuvahend. See tekitab esmapilgul vasturääkivuse.
Kasutame nüüd kõrgema järgu loogikat. Väide, et lennuki predikaat on teatud tüüpi lennumasina predikaat, ei ole üldse lennukite, vaid predikaadi Lennuk kohta käiv väide.

Tugevdatud valetajalause ja hägusloogika

Tugevdatud valetajalause ja hägusloogika 

Karmo Talts 

 

Vaatame tugevdatud valetajalauset hägusloogika seisukohast. Kui me tähistame tõeväärtuse, mille tugevdatud valetajalause endale omistab v-ga, siis v on väiksem ühest. Kui v on väiksem ühest, siis v eitus on suurem nullist. On terve rida ühest väiksemaid tõeväärtusi, mille v-le kuulumise korral on v eitusel nullist suurem tõeväärtus. Seega ei ole tugevdatud valetajalause mitte vasturääkiv, vaid tekib teise taseme ebamäärasus, kus me ei tea täpselt, milline hägus tõeväärtus tugevdatud valetajalausel on. 

Nimi, kui kobar kirjeldustest

Nimi, kui kobar kirjeldustest 

Karmo Talts  

 

Vaatame võimalust, et x-i nimi on kobar kirjeldustest, millest enamikule x peab vastama,et nimi tema kohta käiks. Kui asjade teistsuguse käigu korral poleks üks neist kirjeldustest käinud x-i kohta, oleks enamik neist kirjeldustest käinud ikka x-i kohta.

Vaatame nüüd ekslike kirjelduste probleemi. Selleks, et ekslikud kirjeldused saaks probleemiks, peaks enamik x-i kirjeldusi olema ekslikud.

Vaatame nüüd analoogilist võimalust, et teistsuguse asjade käigu korral poleks x-i kohta käinud enamik neist kirjledustest. Selle erijuht on see, et teistsuguse asjade köigu korral poleks x-i kohta käinud ükski neist kirjeldustest.

Vaatame seda võimalust lähemalt. See saaks nii olla ainult siis, kui x-il oleks koos teiste tegeliku asjade käigu korral x-il puudunud omadus saada olema neil asjaoludel, kus ta oleks olema saanud.

Vaatame nüüd lähemalt lihtsalt võimalust, et x-i kohta poleks käinud enamik neist kirjeldustest. Kuna siis oleks x-i kohta vastanud enamik tervest hulgast kirjeldustest, mis erineb sellest kirjelduste hulgast, millest enamik tegelikus maailmas vastab x-ile, siis see avab võimaluse, et nimi x oleks sel juhul olnud kobar teistsugustest kirjeldustest.

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Karmo Talts

 

Vaatame oleva ja olemapidava eristust moraaliepistemoloogia seisukohast. Kui meil on vahendid olemapidava välja uurimiseks, siis see tähendab kõigest seda, et olemapidava kohta kehtivaid järeldusi saab tuletada väidete hulkadest, mis sisaldavad vähemal ühte eeldust olemapidava kohta.

Vaatame nüüd, millise kuju oleks võinud võtta sentimentaalistide vaated siis, kui nad oleks mõistnud tundeid vahendina, mis annab teadmisi olemapidava kohta. Tolleaegses kõnepruugis oleks moraalsed ideed pärinenud tunnetest ja ilmselt oleks nad mõelnud, et keerulisemad moraalsed ideid saab moodustada lihtsamatest.

Vaatame nüüd kuidas mõista mõnesid moraalseid ideid tunnetest pärinevate ideedena. Kui miski äratab meis hukkamõistu, siis on meie tundes antud pahe idee ja kui miski äratab meis heakskiitu, siis on meie tundes antud hüve idee. 

Egoism ja teised eetilised süsteemid

Egoism ja teised eetilised süsteemid 

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas egoismi puhul langevad teiste eetiliste süsteemide püstitatud küsimused ära. Kuna teol, mis pole tehtud kavatsusega taotleda omahuve, võivad mõnikord olla tagajärjed, mis on selle sooritajale kasulikud, siis tekib ka egoismi puhul moraalse kohustuse küsimus: kas egoistlik on tegutseda viisil, mis on indiviidile kasulik või on egoistlik tegutseda kavatsusega taotleda omahuvisid?

Vaatame nüüd tagajärgede küsimust. Tegudel võib olla rohkem või vähem tagajärgi, mis on teo sooritaja jaoks kasulikud. Kuna kaalutledes on võimalik ette näha, millised tegutsejale kasulikud ja mitte-kasulikud tagajärjed teol tõenäoliselt on, siis tekib ka egoismi puhul tegude tagajärgede küsimus: kas egoistlik on sooritada mistahes tegu, millel on tegutseja jaoks kasulike tagajärgi võo tegusid, millel neid tagajärgi on võimalikult palju ja teistsuguseid tagajärgi võimalikult vähe?

Vaatame nüüd vooruste küsimust. Erinevad isikuomadused võivad aidata või segada omahuvide taotlemist. Seega tekib ka egoismis küsimus vooruste küsimus: kas egoistlik on sooritada üksikuid tegusid, mis on tegutseja jaoks kasulikud, või on egoistlik kalduda (ja juhul kui indiviidil selline kalduvus või kalduvused puuduvad, kujundada endas selline kalduvus või kalduvused) tegude, mis on tegutseja jaoks kasulikud, sooritamisele?

Intuitsioonide usaldusväärsus ja mittetäielikkuse teoreem

Intuitsioonide usaldusväärsus ja mittetäielikkuse teoreem 

Karmo Talts

Vaatame eeldust, et inuitsioonidel on usaldusväärne sisu. See ei tähenda tingimata seda, et intuitsioonidel on kooskõlaline vorm.
Vaatame nüüd eeldust, et intuitsioonidel on usaldusväärne sisu, aga mitte kõigil intuitsioonidel pole kooskõlaline vorm. Mitteformaalne tõestus, mille tulemusi pole võimalik formaalsete vahenditega tõetada, ei pruugi põhineda kooskõlalise vormiga intuitsioonidel ja olla usaldusväärne.
Vaatame nüüd selle tähendust mittetäielikkuse teoreemi jaoks. Mittetäielikkuse teoreemi varjatud filosoofilised eeldused on, et intuitsioonid on usaldusväärsed ja seda mitte ainult sisult, vaid ka vormilt.

Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad

Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad 

Karmo Talts

Vaatame formaalseid süsteeme, mis on piisavalt võimsad aritmeetika kodeerimiseks. Sellise süsteemi väidete hulgal on alamhulk, mille ainus element on väide "see väide pole formaalsete vahenditega tõestatav". Selle hulga elementideks olevad väited pole formaalsete vahenditega tõestatavad või selle hulga elementideks olevad väited on vasturääkivad.
Vaatame nüüd selle tähendust. Mittetäielikkuse teoreem ei tõesta, et formaalse süsteemi, mis on piisavalt võimas aritmeetika kodeerimiseks, väidete hulga vähemalt üks alamhulk, mis pole ülal mainitud hulk, sisaldab vähemalt ühte väidet, mis pole kas tõestatav või on vasturääkiv.
  

Olemine ja bioloogia

Olemine ja bioloogia 

Karmo Talts

Vaatame Sartre arusaama, et olemine eelneb olemusele, bioloogia seisukohast. Geneetilised eeldused on kaasa sündinud ja neid mapinupuleerimata ei ole võimalik iseennast kujundada selliseks, nagu meil pole eeldusi saada.
Vaatame nüüd kujunemist geneetiliste eelduste piires. Kuigi kujunemine sõltub keskkonnast, võib keskmine inimene mingil määral valida keskkonna, kus viibida või valida mingil määral seda, milliseks ta oma keskonna kujundab. See aga tähendab seda, et eneseloome seisukohast on keskkonna või selle kujundamise valikud olulised. Raske on ennast luua, tehes valikuid puhtaks eneseloomeks ebasoodsas keskkonnas.
Vaatame nüüd sotsiaalse vastutuse küsimust. See, kui keegi on heidetud keskkonda, kus tema eneseloome võimalused on piiratud, ei tähenda see seda, et ühiskond ei saa inimest aidata sellest keskkonnast pääseda või ei saa kujundada keskkonda, kus see inimene viibib, eneseloomeks soodsamaks.

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Karmo Talts 

 

Vaatame eelduse, et võimatut ei pea tegema, tähendust hüve defineerimise jaoks. Hüvet ei saa defineerida pelgalt selle kaudu, mis hüve on, sest kui sellest, et x-l on predikaat P, piisab selleks, et x oleks hüveline, siis pole oluline, kas on võimalik, et x-il on predikaat P.

Vaatame nüüd hüve defineerimise detaile. Hüve saab iga võimaliku maailma jaoks defineerida eraldi, vastavalt sellele, mida antud võimalikus maailmas teha tuleb. Seda, kas saab anda hüve üldisema deinfitsiooni, sõltub sellest, kas on mingi ühisosa selle vahel, mis tuleb teha kõigis võimalike maailmades.

Vaatame nüüd selle tähendust avatud küsimuse jaoks. Kui me väidame, et looduslik omadus P on juhul, kui on võimalik, et millelgi on P, hea, siis küsimus, kas P on hea, tähendab küsimust, kas P on hea nendel tingimustel,  mis konkreetsetes maailmades, kus P on võimalik, esinevad. Kuna konkreetsetes võimalikes maailmades P mõjutab konkreetsete inimeste ja teiste olendite elu, siis võib avatud küsimus osutada küüniliseks küsimuseks, kas P-d võib neile inimestele ja teistele olenditele tagamata jätta ainult selle pärast, et P on looduslik omadus.

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Karmo Talts 

Vaatame, kas teleoloogilisele eetikale on võimalik anda deontiline komponent. Kui tegu viib maailma selle telosele lähemale, aga teo sooritaja ei teinud seda kavatsusega viia maailma selle telosele lähemale, siis tal ei täitnud oma kohust viia maailma selle telosele lähemale.

Vaatame nüüd võimalust, et teo tulemused üldse ei loe, loeb ainult see, kas tegija kavatseb maailma viia selle telosele lähemale. See nullib ära vajaduse oma tegusid planeerida, sest planeerimine muudab teo tulemust, mitte kavatsust, millega tegu sooritatakse. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes telost valesti mõistab, teeb hea teo, kui ta püüab oma teoga viia maailma selle telose poole, mille ta usub maailmal olevat.

Vaatame nüüd vooruseetikat. Kui keegi saab oma tegude läbi paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, aga ei kavatsenud seda nii, siis ta ei täitnud oma kohust olla vooruslik.

Vaatame nüüd võimalust, et see, kas tegutseja muutub paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, ei loe, loeb ainult see, kas ta kavatses käituda vooruslikult. See nullib ära vajaduse tegelikult ennast kujundada ja tegelikult vältida halvemakas muutumist, sest loeb ainult kavatsus. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes voorusi valesti mõistab, täidab oma kohust, kui ta püüab käituda vooruslikult.

Vaatame nüüd võimalust, et ka deontilise eetika puhul tegude tulemused loevad. Siis võib juhtuda, et mõnikord siis, kui püütakse täita oma moraalset kohust, nurjutakse selles ja tekib uus kohustus edaspidi oma moraalse kohuse täitmises õnnestuda. Muidugi tuleb selleks, et see edaspidi õnnestuda saaks, tegutseda kavatsusega oma moraalset kohustust täita. 

Demagoogi kihlvedu

Demagoogi kihlvedu 

Karmo Talts 

 

Oletame, et demagoog ütleb sulle, et kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse.

Vaatame nüüd demagoogi väite tõeväärtuste ja sinu tegevuste võimalikke kombinatsioone. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. .

Vaatame nüüd, millistel võimalustel on demagoogi argumendi järgi kõige raskemad tagajärjed. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi kaotad sa ainult raha. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi lähed sa põrgusse.

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Karmo Talts

 

Vaatame valetajalauset omaduste ja omaduste eisnemijuhtude eristuse seisukohast, Kui valetajalause väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu, siis ta on väär siis, kui tal pole mitte ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Kui ta on tõene, siis tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht.

Vaatame nüüd, kas on võimalik kohandada vasturääkivuse seadust nii, et selle paradoksiga toime tulla. Väitel ei saa korraga olla ja mitte olla üks ja sama tõesuse esinemisjuht. 

Vaatame nüüd võimalusi vääruse käsitlemiseks. Kui me mõistame seda, et väitel on tõesuse esinemisjuhte arvul x, nii, et väide on suhetes, mida on arvul x, tõene, siis väide on mingis suhtes väär siis, kui ta pole selles suhtes tõene.

Vaatame nüüd uuesti võimalust, et valetajalause väidab, et ta väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu. Kui ta on tõene, siis ta on selles suhtes tõene, et tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Kui ta on väär, siis ta on selles suhtes väär, et tal pole ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Viimane võimalus on vasturääkiv. 

Vaatame nüüd võimalust, et valetajalause väidab endal olevat kõik vääruse esinemisjuhud, Kui ta on tõene, siis on ta tõene selles suhtes, et tal on kõik vääruse esinemisjuhud ja väär siis, kui ta on väär selles suhtes, et tal puudub vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Esimene võimalus on vasturääkiv.

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad 

Karmo Talts

 

Vaatame küsimust, kas meie leitud seene puhul on tegu šampinjoni või valge kärbseseenega, erinevate tõeteooriate seisukohast. Tõe vastavusteooria järgi juhul, kui mõlemad väited pole väärad, vastab üks neist väidetest tegelikkusele ja juhul, kui neist vastab tegelikkusele väide, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. See, kas väited, et tegemist on valge kärbseseenega ja et tegemist šampinjoniga, on meie teooriaga kooskõlas, sõltuvad meie teooriast. On võimalik, et kahe sarnase teooria puhul, mis erinevad teineteisest ainult detailsuseasteme poolest, erineb see, kas ja kumb neist väidetest meie teooriale vastu räägib. See, kui meie teooriast lähtumine on eluohtlik, räägib küll meie teooriast kasutamise vastu, aga otseselt ei puutu selle tõesusesse.

Vaatame nüüd väidete konventsionalistlikku põhjendamist. Kui mingis kultuuritraditsioonis puudub eristus valgete kärbseseenete ja šampinjonide vahel, siis antud küsimust isegi ei püstitu. Seda, millised tagajärjed on antud seente söömisel, võib sõltuvalt kultuurist endast tõlgendada mitte seente söömise, vaid mingi muu teguri mõjuna.

Vaatame nüüd pragmaatilist tõeteooriat. Mürgiste seente eristamisel mitte-mürgistest on selged praktilised tagajärjed ja kui me ei suuda veel mürgiseid seeni mitte-mürgistest eristada, siis on teaduse arendamisel selle eesmärgi nimel praktilised tagajärjed. Samas pragmaatilisest vaatekohast on seente uurimisel aspekte, millel pole erilisi praktilisi tagajärgi. St., et ainult osa seeneteadlaste avastustest on tõed.

Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat.  Kui mõlemad väited pole väärad, siis on nii, nagu üks neist väidetest ütleb. Kui on nii, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd dekonstrueerimist. Kui leidub kultuure, kus ei teheta vahet šampinjonide ja valgete kärbseseente vahel, siis leidub tekste, mis seda eristust ei tee. Kui selline kultuur võimaldab seene söömise tagajärgi teisiti tõlgendada, siis võib väita, et välisteksti ei leidu, sest ühe teksti järgi olid negatiivsed tagajärjed seene söömisel ja teise järgi mitte. 

Tervikud, osad ja füüsika

Tervikud, osad ja füüsika 

Karmo Talts

Vaatame küsimust, kas tervik on oma osade summa, füüsika seisukohast. Kui keha osad ei paikneks ükteisele suhteliselt lähedal, siis nad ei mõjutaks teineteist. Kui nad ei mõjutaks teineteist, siis osa neist eemalduks üksteisest ja osa neist läheneks teineteisele kuni nad põrkavad kokku.
Vaatame nüüd selle tähendust. Tervikud ei kujuta endast üksteise suhtes teatud viisil paiknevaid osasid, vaid on osalt protsessuaalsed, hõlmates neid protsesse, mis hoiavad osade paiknemist üksteise suhtes alal.

Tõe rääkimise väärtus ja tõe teadmise väärtus

Tõe rääkimise väärtus ja tõe teadmise väärtus 

Karmo Talts 

 

Vaatame nn. tõejärgse ajastu küsimust sellest lähtudes, kas demagoogid eelistaksid oma isikliku asjade korraldamisel lähtuda tõest või väärusest. Tõenäoliselt nad eelistaksid nende korraldamisel lähtuda tõest.

Vaatame nüüd selle tähendust tõe väärtuse jaoks demagoogide jaoks. Demagoogide jaoks on tõe teadmine väärtuslik. See, mis nende jaoks ei ole iseenesest väärtuslik, on tõe rääkimine.

Vaatame nüüd usaldust demagoogide vastu. Demagoogide usaldajad ei mõista, et demagoogid räägivad seda, mis on nende jaoks kasulik.

Vaatame nüüd selle tähendust tõe rääkimise väärtuse jaoks ühiskonnas laiemalt. Tõe rääkimine on enamiku inimeste jaoks nii väärtuslik, et neil on raske ette kujutada, kui silmakirjalikud võivad inimesed, kelle jaoks tõe rääkimine iseenesest pole väärtuslik, olla. 

Eetiline meditatsioon

Eetiline meditatsioon 

Karmo Talts 

 

Vaatame seda, kuidas näeks välja Descartes'lik skepsis eetilistes küsimustes. Mis siis, kui kristliku jumalana esines deemon, kes kirjutas meile ette pahelise käitumise?

Vaatame nüüd selle küsimuse seost mõtlemisega. Iseneenesest see, et ma selle küsimuse üle mõtlen, ei oma eetilist tähendust.

Vaatame nüüd selle tähendust, et ma sellest küsimusest hoolin. See näitab, et mulle läheb korda, kas ma eksin. Seega on eksimine minu jaoks vähem väärtuslik, kui mitte eksimine.

Hoolin sellest, kas eksin, seega on miski minu jaoks väärtuslik. 

Hüve ja dialektika(d)

Hüve ja dialektika(d)

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas hüvet on võimalik mõista hegellikult. Pahe sublanteerub hüvega. Kuidas seda konkreetselt mõista on lahtine. Näiteks võib seda mõista kristlikult, kus pahe läheb lunastatud saamise käigus üle hüveks.

Vaatame nüüd, kuidas näeks välja marksistlik, vastupidine skeem. Pahe eitab hüvet, nii, et hüve küll mingil kujul jääb alles, aga pahelise teo läbi läheb selle kätte, kes pole hüvet loonud.

Vaatame nüüd selle võimalikku tähendust. Ekspluateerimine on kõrgetasemeline hüve omandamine pahelisel viisil, madalamal tasandil esineb see sõjakäigu abil hüve omandamise, röövimise, vargusena jne. 

Vaatame nüüd, kuidas näeks välja fichtelik, eneseteadvuse arengu keskne lähenemine. Meie enesemõistmine sõltub sellest, mida me teistele teeme. Nende heakskiit või hukkamõist mõjutab seda, kuidas me end mõistame.

Vaatame nüüd selle võimalikku tähendust. Hukkamõistuga kaasneb oht, et hukkamõistetu mitte ei muuda oma käitumist, vaid hakkab end mõistma pahelise olendina, kellele on paheline käitumine omane. 

Hüve iseendas ja hüve meie jaoks

Hüve iseendas ja hüve meie jaoks 

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust lähenda hüvele mitte nii, nagu Kant lähenes hüvele, vaid nii nagu Kant lähenes olemisele. Hüve iseendas tuleb eristada hüvest meie jaoks.

Vaatame nüüd, mis teeb kogemuse, et mõned teod on hüvelised, võimalikuks. Kui me lähtume arusaamast, et võimatut ei pea tegema, siis teeb selle kogemuse vähemalt osalt võimalikuks see, me kogeme maailma sellisena, milles mõnesid tegusid on võimalik sooritada.

Vaatame nüüd, kus tuleb erinevus kahe erineva inimese hüve-kogemuse vahel. Üks võimalus on, et näiteks altruistil ja egoistil pole päris sama vormiga kogemus, nii, et nii altruist, kui ka egoist küll tajuvad maailma sellisena, kus on võimalik sooritada heategusid, aga egoist ei koge neid tegudena, mis siis, kui neid sooritatakse, kutsuvad esile moraalse rahulolutunde.

Vaatame nüüd võimalust, et kogemus, et tegu kutsub esile moraalse rahulolutunde, on sisuline kogemus. Siis on võimalik, et vähemalt osa altruiste on minevikus sooritanud heategusid ja teavad oma kogemusest, et need kutsuvad esile moraalse rahulolutunde ja vähemalt osa egoiste pole sooritanud heategusid ja neil puudub (seni) kogemus, et heategude sooritamine kutsub esile moraalse rahulolutunde.

Fiktsionaalsed objektid ja objektide kontseptsioonid

Fiktsionaalsed objektid ja objektide kontseptsioonid 

Karmo Talts

Vaatame ühte võimalust käsitleda fiktsionaalseid objekte. Pegasuse kontseptsioon on tiivulise hobuse kontseptsioon.
Vaatame nüüd, kas leidub argumente sellise käsitluse kasuks. Narratiivse loomingu puhul esitatakse narratiivi kulu ja narratiivis rolli mängivate objektide kohta faktiväidete sarnaseid väiteid. Kui narratiivi moodustavaid sündmusi pole tegelikult toimunud ja samas on need sündmused suhteliselt sõltumatud sellest, mida lugeja või vaataja jne. tunneb või ette kujutab, siis on autoril suhteliselt kindlapiiriline kontseptsioon nende sündmuste kulust ja neis osalevatest objektidest, mida tal õnnestub edasi anda ja teose narratiivi ja selles osalevate objektide kohta käivad väited käivad nende kontseptsioonide kohta. 

Kahte liiki paratamatus ja olemuste küsimus

Kahte liiki paratamatus ja olemuste küsimus 

Karmo Talts

 

Vaatame kahte liiki paratamatust. Kindlas tähenduses kasutatud kontseptsioon P ei saa tegelikust maailmast mitte välja noppida neid objekte, mida P osutab, sest vastasel juhul kasutataks P-d teises tähenduses. Kui mitte-kontseptsioonil x on teatud omadused ja x-i omadused ei saa muutuda, siis on need x-i omadused paratamatud. (Aga mitte paratamatult paratamatud, sest siis kui maailm muutuks nii, et x-i omadused edaspidi saaksid muutuda, siis poleks enam paratamatu, et x-il on need omadused.)
Vaatame nüüd selle tähendust olemuste küsimuse jaoks. Kuigi arv kaheksa on paratamatult suurem seitsmest ja pole paratamatu, et arv kaheksa on planeetide arv, siis pole asi mitte selles, et arvul kaheksa oleks olemuslikud omadused ja sattumuslikud omadused, vaid selles, et me oleme arvu kaheksa defineerinud teatud viisil, planeetide arv aga on juhtumisi selline, et praegu kõlbab selle kirjeldamiseks teatud viisil defineeritud arv kaheksa. 

Kogemus ja tunne, et kogemus on millestki

Kogemus ja tunne, et kogemus on millestki

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust, et iga teadliku kogemusega kaasneb tunne, et see kogemus on millestki. See seletab seda, miks on raske olla skeptiline näivuse ja väärtajude suhtes: kui x näib meile mingisugune, siis meil on tunne, et x on selline, sõltumata sellest, et meil on informatsiooni, et x tegelikult ei ole selline ja kui meil on tunne, et me kogeme x-i, siis on see tunne meil sõltumata sellest, et meil on informatsiooni, et x-i ei olegi.  
Vaatame nüüd fenomenoloogilist meetodit. Kui kogemus sulgudesse võtta, siis on võimalik analüüsida seda, mida me tunneme end kogevat ja millisena me tunneme end seda kogevat.

Keele ontoloogia

Keele ontoloogia 

Karmo Talts

Vaatame keelt olemise ja oleva eristuse seisukohast. Kirjutamasolemine, lugemasolemine, rääkimasolemine ja kuulamasolemine päriselt ei kattu, kuigi suhtelemasmolemine võib hõlmata nii rääkimasolemist ja kuulamasolemist, kui ka kirjutamasolemist ja lugemasolemist.
Vaatame nüüd, kas on õigustatud rääkimine keelte sarnasusest. See, et keelt x ja y r räägitakse sarnaselt, ei tähenda tingimata, et neid kirjutatatakse sarnaselt.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida räägitakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida kirjutatakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat lugemisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida räägitakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida kirjutatakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast lugemisviisi.
Vaatame nüüd keele ja olemise suhet. Keel võimaldab öelda asju nii olevate, kui ka nende olemise kohta. See aga tähendab, et keel on lihtsalt veel üks olemist raamivatest teguritest, mille abil olemist välja nõutakse.
Vaatame nüüd selle tähendust maldav-olemise jaoks. Maldavalt ootamine, et olemine avaneks viisil, millest pole ei kõneldud ega kirjutatud, püüdmata suhtlemise abil rohkem olemist välja nõuda, on üks maldav olemise viisidest.

Väike meditatsioon mõtlevast subjektist

Väike meditatsioon mõtlevast subjektist
Karmo Talts

 

Mõtlen, järelikult on võimalik, et mõtlen vääradest eeldustest lähtudes või teen mõtlemisvea. On võimalik, et mõtlen vääradest eeldustest lähtudes või teen mõtlemisvea, järelikult olen ekslik. Olen ekslik, järelikult olen vastutav oma eksituste eest.

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid 

Karmo Talts

Vaatame selle tähendust, et väärtajud näitavad midagi, mida pole, tähendust ontilise sfääri jaoks. On olemas ontiline väärus, st. näib olevat miski, mida pole.
Vaatame nüüd seda, kui see, mis näib, on küll olemas, aga ta näib sellena, mis ta pole. Tegemist on ontoloogilise väärusega.
Vaatame nüüd mingil ajalooperioodil esinevaid eelarvamusi. Need võivad nii näidata midagi, mida pole, kui näidata seda, mis on, sellena, mis see pole. Tegemist on väära valendikuga.
Vaatame nüüd väärasid propositsioone. Sageli esitatakse neid põhinedes ontilisele väärusele või ontoloogilisele väärusele või väärale valendikule. Seega on kuluvad mitte-propositsioonilise väärused horisontide, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, hulka.
Vaatame nüüd, kas ainsad horisondid, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, on ülal vaadeldud väärused. Võimalik on esitada väärasid hüpoteese ja võimalik on teha vääratest eeldustest vääraid järeldusi ja teha loogikavigu, mis viivad tõestest eeldustest väärate järelduste tegemiseni. Seega ei piirdu vääraid propositsioone võimalikus tegevad horisondid ülal uuritud väärustega. 

Mõne predikaadi puudumise kaudu defineeritud predikaadid ning hulgad, mõisted ja tõeväärtused

Mõne predikaadi puudumise kaudu defineeritud predikaadid ning hulgad, mõisted ja tõeväärtused 

Karmo Talts

 

Vaatame predikaati Ei kuulu endasse, predikaati Ei käi enda kohta ja predikaati Ei ole tõene. Kõik need on defineeritud predikaadi omamise eituse kaudu, esimesel juhul predikaadi Kuulub endasse omamise eituse kaudu, teisel juhul predikaadi Käib enda kohta eituse kaudu  ja kolmandal juhul predikaadi On tõene eituse kaudu.

Sõnastame nüüd hulkade moodustamise põhimõtte: iga predikaadi P puhul on võimalik moodustada hulk elementidet predikaadiga P või on predikaat P defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu.

Vaatame nüüd predikaate, mis on defineeritud mõne predikaadi mitte omamise kaudu. Iga predikaadi P, mis on defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu, puhul on võimalik moodustada hulk elementidest, mis pole predikaat P ja millel on predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust elementide jaoks, millel pole seda predikaati.  Iga predikaadi P, mis on defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu, puhul on võimalik moodustada hulk elementidest, mis pole predikaat P ja millel puudub predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust mõistete jaoks. Selleks, et mõiste x saaks ühemõtteliselt käia mõiste y kohta, peab y kuuluma vähemalt ühte hulka, millesse kuuluvatel kõigil elementidel on predikaat P, mida x-i mõiste väljendab ja selleks, et mõiste x saaks ühemõtteliselt mitte käia y-i kohta, peab y kuuluma vähemalt ühte hulka,  millesse kuuluvatel kõigil elementidel puudub predikaat P, mida x-i mõiste väljendab. Kui mõiste x ei kuulu ühtegi hulka, millesse kuuluvatel elementidel on kõigil predikaat P ja ei kuulu ühtegi hulka, millesse kuuluvatel elementidel kõigil puudub predikaat P, siis on see ebamäärane, kas mõiste x käib y-i kohta.

Vaatame nüüd selle tähendust tõeväärtuste jaoks. P-l ei ole ei kõige kõrgem ega kõige madalam tõeväärtus parajasti siis, kui on ebamäärane, kas P.

Ontilise tõe puudujäägid ja propositsiooniline tõde

Ontilise tõe puudujäägid ja  propositsiooniline tõde

Karmo Talts

Vaatame Heideggeri ontilist tõde näivuse seisukohast. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil , mis on kohane ühte liiki objektidega ümber käimiseks, käia ringi  objektidega, mis näivad esimest liiki objektidena või kui meile näib objekt olevat seal, kus objekti tegelikult ei ole.
Vaatame nüüd ebatavalisi tingimusi. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil, mis on harilikel tingimustel mingit liiki objektidega ümber käimiseks kohane, käia seda liiki objektide ümber ebaharilikel tingimustel.
Vaatame nüüd propositsioonilist tõde. Propositsioonile tõde võib meile paljastada näivuse, nagu siis, kui meile näib objekt kuuluvat liiki, millese see objekt ei kuulu ja propositsioonilne tõde eitab seda, et objekt kuulub sellesse liiki ja kui meile näib objekt olevat seal, kus tegelikult objekti pole ja propositsiooniline tõde eitab, et objekt on seal. Propositsiooniline tõde võib meid aidata seal, kus tingimused erinevad harilikest ja propositsiooniline tõde eitab, et objektiga ümber käimisel viisil, mis on kohane harilikel tingimustel, on need samad tulemused, mis harilikel tingimustel.
Vaatame nüüd selle tähendust. Vähemalt osaliselt on propositsiooniline tõde sõltumatu ontilisest tõest ja võib meid aidata ületada ontilise tõe puudujääke.

Eeldus, et minevik ja tulevik on pelgalt võimalikud

Eeldus, et minevik ja tulevik on pelgalt võimalikud

Karmo Talts 

 

Vaatame aja A seeriat võimaluse, et minevik ja tulevik on võimalikud, mitte tegelikud, seisukohast. Mõned võimalikud maailmad ei saa enam saada tegelikeks, aga ainult osa neist on olnud tegelikud. Neid võimalikke maailmu, mis olid tegelikud ja ei saa enam saada tegelikuks, kutsutakse minevikuks. 

Vaatame nüüd tulevikku.  Meil on komme kutsuda maailmu, mis pole veel saanud tegelikuks, tulevikuks. Kui vähemalt osa neist võimalikest maailmadest, mis ei ole veel saanud tegelikuks, ei pruugi kunagi saada tegelikuks, siis on tulevikust ainsuses rääkimine arusaamatuse tagajärg. 

Modaalsused ja teadmine

Modaalsused ja teadmine 

Karmo Talts 

 

Vaatame teadmisi modaalsuste seisukohast. Lisaks tegelikule teadmisele tuleb mängu võimalik teadmine, võimalikult võimalik teadmine jne.

Vaatame nüüd võimalikku teadmist. Kui on nii, et P, me ei tea, et P ja saame välja uurida, et P, siis on võimalik teada, et P.

Vaatame nüüd võimaliku teadmise ja pelgalt võimaliku asjaolu suhet. Kui P on võimalik ja siis, kui saab olema nii, et P, saame me teada, et P, siis on samuti võimalik teada, et P.

Vaatame nüüd järgmist võimalust: P on pelgalt võimalik ja siis, kui saab olema nii, et P, siis me saame välja uurida, et P. Maailm, kus on nii, et P, pole tingimata maailm, kus me teame, et P. Seega on võimalik, et on  võimalik, et me teame, et P.

Tingimused, mille korral väärast eksistentsiväitest järelduvad mõned tõesed järeldused, ja teooriavahetus

Tingimused, mille korral väärast eksistentsiväitest järelduvad mõned tõesed järeldused, ja teooriavahetus 

Karmo Talts

Vaatame seda, milles flogistooniteooria eksis. Flogistooriteooria eksis selles, et see, mis põlemisel põlevast kehast eraldub, põhjustab põlemist.
Vaatame nüüd selle tähendust, et midagi põlemisel põlevast kehast eraldub. Flogistooniteooria ei eksinud selles osas, et midagi põlemisel põlevast kehast eraldub.
Vaatame nüüd selle tähendust väärate väidete jaoks selle kohta, millised objektid eksisteerivad. Kui me väidame, et eksisteerib objekt omadustega P ja Q, siis sellest järeldub nii see, et eksisteerib objekt omadusega P, kui ka see, et eksisteerib objekt omadusega Q. Kui eksisteerib objekt, millel on omadus P ja millel puudub omadus Q, siis need järeldused, mis tulenevad eeldusest, et eksiteerib objekt omadusega P, on tõesed. See aga tähendab, et väärast eksistentsiväitest tulenevad mõnikord tõesed järeldused.
Vaatame nüüd selle tähendust teooriavahetuse jaoks. Kui Newtoni teooria postuleerib, et leidub tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine ja seda, et see tegur on jõud, siis järeldub sellest teooriast nii see, et leidub nii tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine, kui ka see, et leidub (veel üks) jõud. Kui uus teooria postuleerib, et leidub tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine, aga ei postuleeri, et see tegur on jõud, siis sellest teooriast tulenevad ikkagi osaliselt vana teooriaga samad järeldused.

Väidete hulkadele viitamine, tõesuse ja vääruse väitmine ning paradoksid

Väidete hulkadele viitamine, tõesuse ja vääruse väitmine ning semantilised paradoksid 

Karmo Talts

Vaatame selle tähendust, et väidetele viitamine tähendab mingile väidete hulgale viitamist. Ainult väitele P viitamine tähendab väidete hulgale, millesse kuuluv ainus väide on P, viitamist.
Vaatame nüüd väidete tõesuse väitmist. Väide, et kõik väidete hulka gamma kuuluvad väited on tõesed, on vahend kõigi gammasse kuuluvate väidete esitamiseks.
Vaatame nüüd väidete vääruse väitmist. Kõigi väidete hulka delta kuuluvate väidete vääruse väitmine on vahend kõigi deltasse kuuluvate väidete eitamiseks.
Vaatame nüüd valetajalauset. Kui leiduks väidete hulk delta, mis sisaldab ainult ühte väidet ja see väide oleks kõigi deltas leiduvate väidete eitus, siis valetajalause oleks vahend kõigi deltasse kuuluvate väidete eitamiseks. Sellist väidete hulka ei saa olla ja seega ei eita valetajalause mingeid väiteid. 

Väite P tõeväärtus ja bikonditsionaal "P parajasti siis, kui pole nii, et P"

Väite P tõeväärtus ja bikonditsionaal "P parajasti siis, kui pole nii, et P"

Karmo Talts

Vaatame, kas P saab olla ekivivalentne iseenda eitusega. Kui P on väär, siis on tühi tõde, et kui P, siis mitte P. Samas siis on väär, et kui pole nii, et P, siis P. Kui P on tõene, siis on tühi tõde, et kui pole nii, et P, siis P. Samas siis on väär, et kui P, siis pole nii, et P. Seega nii siis, kui P on tõene, kui ka siis, kui P on väär, P ei ole ekvivalentne iseenda eitusega.
Vaatame nüüd selle tähendust tõeväärtusskeemide jaoks. Tõeväärtusskeemidesse võib sisse kirjutada, et P on tõene parajasti siis, kui P ja P pole ekvivalentne iseenda eitusega ja P on väär parajasti siis, kui pole nii, et P ja P pole ekvivalentne iseenda eitusega.

Mitte-objektiivsete interpersonaalsete tõdede kontrollimise võimalikkus ja selle piirid

Mitte-objektiivsete interpersonaalsete tõdede kontrollimise võimalikkus ja selle piirid 

Karmo Talts

Vaatame võimalust kontrollida interpersonaalseid tõdesid, mis pole objektiivsed. Kui on võimalik teha kindlaks, et kaks objekti eksisteerivad konkreetsete indiviidide kogemusest sõltumata, siis võivad sarnasel viisil nende obejtkide omadusi tajuvad indiviidid x ja y teha kindlaks, et kumbki neist tajub neid objekte erinevat oma omaduste poolest üksteisest. (Kaks objekti võivad olla ka ühe ja sama objekti kaks osa, mida nii x kui y tajuvad erinevat oma omaduste poolest üksteisest.) Samas keegi, kes ei taju x-i sarnasel viisil, ei saa otseselt kontrollida, kas x ja y tõesti tajuvad neid objekte erinevat oma omaduste poolest üksteisest.
Toome näite. Kaks inimest, kes pole värvipimedad, saavad teha kindlaks, et kumbki neist tajub süttinud foori punase tule värvi erinevat foori süttinud rohelise tule värvist. Samas ei saa värvipime inimene otseselt kontrollida, kas värvide nägijad tõesti kogevad foori erinevaid süttinud tulesid olevat erinevat värvi.

Eetika ja eesmärkide taotlemine

Eetika ja eesmärkide taotlemine 

Karmo Talts 

 

Vaatame eetika ja eesmärkide taotlemise võimalikke suhteid. On võimalik, et siis, kui sa taotled eesmärki x eetilisel viisil, siis sa pelgalt võid x-i taotleda ja on võimalik, et siis sea pead x-i taotlema.
Vaatame nüüd viimast võimalust lähemalt. Kuna juhul, kui sa taotled x-i eestilisel viisil, siis sa pead x-i taotlema, siis mõnikord eetilisusest käitumisest ei piisa selleks, et me käituks nii nagu peab, lisaks peab mõnikord eetiline käitumine olema eesmärgipärane.
Vaatame nüüd võimalust, et mitte kunagi, kui eesmärki on võimalik taotleda eetiliselt, ei pea käituma viisil, mis pole eesmärgipärane. Sel juhul on eetiline käitumine paljudel juhtudel kõigest mitte-halb. Mittehalb käitumine võib olla nii neutraalne, kui ka hea ja mitte-halb käitumine on mõnikord hea ainult siis, kui mittehalb käitumine on eesmärgipärane.

Eimiski sõltuvus vaatepunktist

Verivärske dialoog.

 

Eimiski sõltuvus vaatepunktist

Karmo Talts

 

Perspektivist: Nihilism on meie ajastu probleem.

Kriitik: Kas sa ei libastu siin tagasi absoluutse tõe vaatepunkti? Eimiski sinu jaoks ei pruugi ju olla eimiski minu jaoks.

Perspektivist: Sa pead silmas, et see, et ilma ajaloota väärtusi ei ole, on minu vaatepunktist nähtud tõde ja elujaatavam oleks lähtuda valest, mis ütleb, et sellised väärtused on olemas?

Kriitik: Mitte ainult seda. Näiteks võib olla nii, et see, mis on minu vaatepunktist juba miski, on sinu vaatepunktist alles eimiski.

Perpektivist: Nagu siis, kui välku lööb sinu lähedal, sina juba kuuled müristamist, aga minuni jõuab see see õhu võnkumine, mille välk esile kutsus, hiljem?

Kriitik: Jah. Aga võimalusi on veelgi.

Perspektivist: Too mulle näide.

Kriitik: Oletame, et ma kogen midagi uudset ja arusaamatut. Ma ei oska selle kohta midagi öelda.

Perspektivist: Kuigi see on sinu jaoks kogemuslikus mõttes miski, siis pole sul selle jaoks kontseptsiooni, mis vastaks küsimusele, mis see on. 

Kriitik: Just.

Perspektivist: Aga kuidas puutub see kontseptuaalne eimiski perspektiivide erinevusesse?

Kriitik: Selle jaoks, mille jaoks minul pole kontseptsiooni, võib ju kellelgi teisel olla kontseptsioon, hea vestluskaaslane. 

Perspektivism, potentsiaalsus ja aktuaalsus

Perspektivism, potentsiaalsus ja aktuaalsus

Karmo Talts

 

Vaatame perspektivismi potentsiaalsuse ja aktuaalsusse eristuse seisukohast. See, et tõde on nähtud kellegi perspektiivist muudab ainult potentsiaali aktuaaliseerumise tingimusi, mitte aga seda, et saab eristada potentsiaalselt ja aktualiseeritult olevat: selleks, et langev puu teeks häält, ei piisa puu langemisest, samas, on ikkagi võmalik, et langev puu teeb häält, lihtsalt selleks, et see teostuks, on lisaks puu langemisele vaja tunnistajat.

Vaatame nüüd selle tähendust kvanfüüsika jaoks. Kui keegi mõõdab omadust x, siis on tema vaatekohast tõsi, et osakesel on omadus x. Iseendas on osakesel potentsiaal osaleda mõõtmisprotsessis, nii, nagu langeval puul on potentsiaal osaleda kuulmisprotsessis, ja nii nagu, puu langemine osaleb tunnistajate olemasolu korral nende tunnistajate, kes kohal on, kuulmisprotsessis, osaleb osake ainult nende mõõtjate, kes mõõtmise sooritavad, mõõtmisprotsessis.  

Hüve-töö ja inimlikkus

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Hüve-töö ja inimlikkus
Karmo Talts

Hea inimene: Küll see Pühakiri on hea raamat.
Lihtsalt inimene: Tere üleaedne. Kõnelesid Pühakirjast, kas sa oled usklik?
Hea inimene: Tere ligimene. Ükskõik, kas seal on kirjas sõnasõnaline tõde või moraalne juhis, hea on see raamat ikkagi.
Lihtsalt inimene: Sa siis usud, et see aitab meil olla hüvelisem?
Hea inimene: Ikka.
Lihtsalt inimene: Ja sinu peamine eeskuju on Jeesus.
Hea inimene: Moraalsest vaatekohast elas Jeesus eeskuju andmiseks liiga lühikese elu. Minu eeskuju on Hiiob.
Lihtsalt inimene: Aga kuidas sa siis mõistad Hiiobi loo lõpuosa?
Hea inimene: See on religioosselt oluline osa loost, hea inimesel on peamiselt õppida sellest, et enne õnnetusi suutis Hiiob hüveline olla.
Lihtsalt inimene: Ma panen ette vaadelda Hiiobit isikuna, kes on liiga hüveline.
Hea inimene: Ja kuidas on võimalik olla liiga hüveline?
Lihtsalt inimene: Mõtle sellele, milline puudus on inimesel, kellel puuduvad pahed.
Hea inimene: Ja milline puudus see olla saab?
Lihtsalt inimene: Selline inimene pole inimlik.
Hea inimene: On küll ütlus, et eksida on inimlik. Aga kas see pole sõnakõlks?
Lihtsalt inimene:  Ma arvan, et mitte. Mis on Hiiobi loos teda hiljem tabanud meeleheite mõte?
Hea inimene: See on midagi puhtreligioosset, seda aruta parem kellegagi, keda Pühakirja religioosne külg huvitab rohkem.
Lihtsalt inimene: Ma pole selles üldse kindel. Katse iga hinna eest hea olla, on nagu töö, katse iga hüvekild välja nõuda.
Hea inimene: Ja mis puutub hüve-töösse Hiiobi meeleheide?
Lihtsalt inimene: On teistsugune võimalus hüvele läheneda: hüve näitab end inimestes, kellel on head omadused või kellel õnnestub paremaks saada.
Hea inimene: Kas siis paremaks ei aita saada püüe hea olla?
Lihtsalt inimene: Elus on väljakutseid,  mis annavad ootamatult võimaluse end paremast küljest näidata. See, kas sind tabavad eluraskused, ei sõltu sellest, kas sa püüad pidevalt parem olla.
Hea inimene: Tõsi. Mäletan, kuidas sugulase raske haiguse järel hakkasin tundma huvi heategevuse vastu.
Lihtsalt inimene: Ka sinu meelest on hoolimine teiste ja enese saatusest suurem hüve kui töö iga pisipahe vältimiseks, hea naaber?
Hea inimene: Pean selle üle veel mõtlema, mu inimlik sõber.

Lõtv identsus

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Lõtv identsus
Karmo Talts
 

Loogik: Mullaks peame me saama.
Müstik: Tohoh, sa kasutad selle väljendamiseks piibellikku kujundit.
Loogik: Kujund on ju kujund. Pealegi räägib mullaks saamine surnute ülestõusmine vastu, sest kui muld saab elavaks, siis pole need meie, kes hüpoteetilisel viimsepäeval elavaks saavad.
Müstik: Aga mõtleme mullaks saamisest natuke edasi. Oletame, et kellegi ema sureb ja saab mullaks.
Loogik: Miks ema?
Müstik: Sa olid ju valmis kujundeid kasutama. Varsti toon ma ühe rahvapärase kujundi mängu.
Loogik: Olgu. Lase siis edasi.
Müstik: Ema saab mullaks ehk maaks. Seega saab ta maaemaks.
Loogik: Ma ei näe, mida sa kujundlikult väljendad. See on lihtsalt vigane loogika.
Müstik: Kas paradoksid ei aita mitte mõtlemist ennast uurida?
Loogik: Hästi, mis sul mõtlemise kohta öelda on?
Müstik: Identsusseadus sunnib meid kasutama mõistet arutluse piires ühes tähenduses.
Loogik: Just. A on A.
Müstik: See aga sunnib meile peale teatud arusaama saamisest. A saab mitte A-ks.
Loogik: Miks peakski ütlema, et A saab A-ks? A ju jääb A-ks.
Müstik: Kui keegi sirgub täiskasvanuks, siis ta ju saab täiskasvanuks inimeseks. A saab A-ks teises seisundis.
Loogik: Sa valisid täiskasvanuks saamise vanemaks saamise asemel näiteks selle pärast, et täiskasvanuks saamist ei saa pidada pindmiseks muutuseks?
Müstik: Just.
Loogik: Oletame, et ma ei vaidle sellele punktile vastu. Aga kas juhul, kui me ei kasuta mõistet arutluse piires samas tähenduses, ei ole tulemuseks hoopis A pole A?
Müstik: Mis sinu meelest oleks ilmselt absurdne. Aga ma ei kavatse seda küsimust puudutada. Ma väidan, et arutluse piires võib mõistet kasutada ka sarnases tähenduses.
Loogik: A on lõdvas tähenduses A?
Müstik: Just. Inimene on inimene nii lapse, nooruki, kui ka muudes seotud tähendustes.
Loogik: Aga sellega, et inimene on inimene ka surnud inimese tähenduses, ma ei nõustu.
Müstik: Milleks surnud inimese? Lisaks lihast ja luust inimesele on inimene ka inimene muldse inimese tähenduses.
Loogik: Jää siis sina oma maaema juurde ja mina mulla juurde.
Müstik: Ega ma siis ema maaemaks saamise juurde peatuma ei jää. Mullast sirgub ju ka rohi.
Loogik: Sa ei kavatse ometi seda kujundit kasutada?
Müstik: Kavatsen. Kui maast tärkab rohi, siis saab ema ühtlasi murueideks, hea mõtleja. 

Ontoloogiline teism

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog

 

Ontoloogiline teism
Karmo Talts

Kristlane: Ainult ainujumal on tõeline jumal!
Ontoloog: Kas ma võiksin vahele segada? Sa vist ei märka mida sa sellise väite esitamisega teed?
Kristlane: Mis mõttes mida? Ma kuulutan oma usku.
Ontoloog: Väide, et miski on tõeliselt olev, on metafüüsiline väide.
Kristlane: Ma ei näe midagi halba selles, et minu usul on metafüüsiline külg. Mõtlemise ja usu ühinemisel sünnib teoloogia.
Ontoloog: Metafüüsilisel mõtlemisel on oma vead, mis kanduvad nii su usku üle.
Kristlane: Ja millised vead need siis olema peaks?
Ontoloog: Esiteks muidugi see, et tõeliselt oleva ja teiseselt oleva eristus muudab enamiku olevaid millekski tühiseks.
Kristlane: Paganlikke jumalaid ei saa tühisemaks muuta. Neid lihtsalt ei ole!
Ontoloog: On ju olemas ka teine strateegia, mida kristlased paganlikesse jumalatesse suhtumisel kasutavad –et need on deemonid.
Kristlane: Olevate vähendamine ei ole ainus viga, mille metafüüsika teeb?
Ontoloog: Olevate asendamine esmaselt olevaga  ei ole kuigi sügavale tungiv mõtteviis. Eristada tuleb mitte esmaselt ja teiseselt olevaid, vaid olevaid ja olemist.
Kristlane: Ja kuidas see teismi küsimuses välja näeks?
Ontoloog: Jumalikkus avab end  jumalates. Ükski jumal ei ole kogu jumalikkust avav, sest jumalikkus avab end varjavalt.
Kristlane: Sa räägid abstraktselt, aga mida see inimese elus tähendab?
Ontoloog: Muuseas ka seda, et ühe jumala arm ei ole teise arm. Põllumees, kellele taevajumal head ilma annab, võib olla ju üksik, armastusejumala õnnistuseta.  Ja nii kui merele satub, võib teda tabada torm jne.
Kristlane: Ja sa ei näe mingit vahet kristluse ja teiste monoteistlike religioonide vahel? Kõik on nad sinu jaoks metafüüsilised religioonid?
Ontoloog: Detailides näen ma muidugi vahet. Nimelt on üks jumalatega seotud küsimus inimarmastuse jumala küsimus.
Kristlane: Ma pole kuulnud, et üheski polüteistlikus religioonis oleks inimesearmastuse jumal.
Ontoloog: Neid ei nimetata nii. Sest inimesearmastuse jaoks peab olema ise inimlik, seega inimesearmastuse jumal peab olema pooljumal.
Kristlane: Sa siis arvad, et ma suhtun inimesearmastusse metafüüsiliselt, sest ma arvan, et vaid Kristus esindab tõelist inimarmastust?
Ontoloog: Jah, minu meelest avab ja varjab inimesearmastus end erinevates humanistides.
Kristlane: Nüüd oled sa jumalate küsimusest sootuks kaugenenud. Sa ei räägi ju enam pooljumalatest, vaid humanistidest.
Ontoloog: Aga heategijad ja kangelased ongi minu meelest jumalate sarnased –nad ei vaja eriti jumalate tuge ja nende peale saavad teised toetuda, hea inimene.

Maldav eetika

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog.

 

Maldav eetika

Karmo Talts

Hellen: Mis mees see morni näoga mu poole astub, kes on see, kelle saatus mu juurde on saatnud?
Judaist: Aga nõnda on, et jumal on minuga kõnelenud ja ta on öelnud: miks teiste rahvaste esindajad moraalita elavad? Eks ole ta ka neid loonud oma näo järgi?
Hellen: Nõnda te oma jumalast kõnelete, et ta on inimesed oma näo järgi loonud. Samas ütlete ta olevat andnud teile käsu, mida järgides te õigesti elate.
Judaist: Oleme äravalitud rahvas tõesti. Aga kas siis jumala nägu teis endis ei juhi teid nõnda, et kaldute pigem õige kui vale eluviisi poole?
Hellen: Öelda võite te oma käsu ja jumala kohta paljutki. Aga analüüsime seda olukorda, milles te käske järgides viibite.
Judaist: Analüüsi siis. Nõnda kõneledes saab ehk selgeks ka, kuidas teie eluviis meie omast erineb.
Hellen: Hüve on teie jaoks miski, mis on olemas.
Judaist: Enesestki mõista.
Hellen: Ja sellise hüve asjastamisega olete te jõudnud selleni, et käe juures peab olema võimalikult palju hüvet, olete loonud hüve reservi.
Judaist: Kuidas selline asi võimalik on?
Hellen: Te olete oma elu raamistanud käsuga.
Judaist: Ära nii ütle. Aga nõnda on jumal teinud, et ta oma valitud rahva juurde on laskunud ja talle käsud andnud.
Hellen: Käsud ei järgi ju end ise. Käsu päritolu ei ole tähtis, käsku järgides olete te selle enda elule raamiks seadnud.
Judaist: Jätka, osava keelega võõramaalane.
Hellen: Sellises seadmisega olete te loonud hüvereservi ja nõuate üha rohkem hüvet välja.
Judaist: Aga kuidas teisiti saaks? Sest jumal on seadnud valikud selle pärast oma rahva ette, et nad valiks sellise eluviisi.  Teistsugust eluviisi karistab surm.
Hellen: Nüüd etendad sa küll naljamängu. Hukkumiseks on vaja midagi palju saatuslikumat kui eluviisi valikut.
Judaist: Mida siis, sa tühise tarkuse tagaajaja?
Hellen: Enne räägin sulle meie eluviisist. Vaata, kui hüvet välja ei nõuta, ei tähenda see, et hüve end ise ei avaks. Tuleb lihtsalt olla järeleandlik ja oodata millal hüve meisse laskub.
Judaist: Too mõni näide.
Hellen: Hüved, mida teie taotlete, ei olegi kuigi suured, nad ei ole midagi vapruse ja kangelaslikult kasutatud jõu kõrval. Ja vaprus ja kaitsev jõud ei näita end enne, kui on kerkinud esile oht. Ja ka siis avavad nad end vaid neis, kelle saatuseks on olla kangelane.
Judaist: Ja mis siis, kui ohu korral selgub, et sina pole kangelane? Elad kangelaste varjus...
Hellen: Tõesti on seda raske mõista inimesel, kelle eluviis pole maldav.
Judaist: Aga teie kangelased on teinud palju hirmsaid tegusid. Miks hüve end siis neis alati ei näita?
Hellen: Hüve võib lisaks enda täielikumale avamisele end ka rohkem varjata. Ainult et kui sinu rahva esindaja teeb tühise pahateo, siis tunneb ta end juba süüdi. Tõeliselt kohutavate tegude puhul on minu rahva esindaja küll väga ja mõnikord ka hukutavalt õnnetu, aga iga välja nõudmata hüvekilluke meid ei liiguta.
Judaist: Saan nüüd teie maldavast lähenemisest hüvele paremini aru, nii selle helgemast, kui ka traagilisemast küljest.

Kvantide omadused ja dünaamiline loogika

Kvantide omadused ja dünaamiline loogika 

Karmo Talts

Vaatame kvantide omadusi puudutavaid väiteid dünaamilise loogika seisukohast. Võimalik maailm, kus sooritatakse omaduse x mõõtmine ja mille minevikus pole kunagi sooritatud  omaduse y mõõtmist, ei ole sama võimalik maailm, kus sooritatakse omaduse x mõõtmine ja mille minevikus on sooritatud omaduse y mõõtmine.
Vaatame nüüd selle tähendust tõenäosuse, et kvandil on omadust x määral z. Tuleb teha vahet selle tõenäosusel, et kvandil on omadust x määral z enne kvandi omaduse y mõõtmist ja selle tõenäosusel, et kvandil on omadust x määral z peale omaduse y mõõtmist.

Väite Y, mille nimi on X, ekvivalentsus X-iga, ja valetajalause tõeväärtus

Väite Y, mille nimi on X, ekvivalentsus X-iga, ja valetajalause tõeväärtus 

Karmo Talts

Vaatame väidet Y, mille nimi on X. X ei saa olla tõene ilma, et Y oleks tõene ja Y olla tõene ilma, et X oleks tõene ja kumbki ei saa olla tõene ilma, et nende konjunktsioon oleks tõene ja nende konjunktsioon ei saa olla tõene ilma, et mõlemad tõesed oleks. Seega on X ekvivalentne konjunktsiooniga X ja Y ja kui me tõestame, et sellest konjunktsioonist järeldub vasturääkivus, siis me tõestame, et X on väär.
Vaatame nüüd X-i eitust. X-i eitus on ekvivalentne X-i ja Y-i konjunktsiooni eitusega ja see konjunktsioon on väär siis, kui on tõene X-i eituse ja Y-i eituse disjunktsioon. Seega me tõestame X-i eituse siis, kui me tõestame X-i eituse ja Y-i eituse disjunktsiooni.
Vaatame nüüd valetajalauset X on väär, mille nimi on X. Kuna konjunktsioonist "X ja X on väär" järeldub vasturääkivus, siis on X väär.
Vaatame nüüd valetajalause eitust. Kuna siis, kui X on väär, on disjunktsioon "pole nii, et X või X pole väär" tõene, siis X on väär. 

Väited, mis esitavad hüpoteesi, väited, mis kannavad informatsiooni, mida me peame teabeks, semantika ja paradoksid

Väited, mis esitavad hüpoteesi, väited, mis kannavad informatsiooni, mida me peame teabeks, semantika ja paradoksid 

Karmo Talts

Vaatame selle, et me võime sõnastada nii tõeseid hüpoteese, kui ka anda edasi hangitud teavet, tähendust loogika semantika jaoks. Ma vajame kahte erinevat semantikat, kus ühes me tõlgendame lausemuutujaid nii: P esitab hüpoteesi, et P, ja on tõene siis, kui on nii, nagu see hüpotees ütleb ja teises nii: P kannab informatsiooni, et P ja on tõene siis, kui selle informatsiooni puhul on tegu teabega, mille me oleme hankinud.
Vaatame nüüd paradokside võimalikke tõlgendusi. Valetajalauset on võimalik tõlgendada hüpoteesina, et pole nii, nagu valetajalause ütleb, ja on võimalik tõlgendada nii: me kas anname selle väitega edasi teavet mille me oleme hankinud või me anname selle väitega edasi väärinformatsiooni .
Vaatame nüüd esimest võimalust. Hüpotees, mis ütleb, et pole nii, nagu see hüpotees ütleb, pole kooskõlaline.
Vaatame nüüd selle tähendust hüpoteeside loogika jaoks. Me vajame kahte erinevat tõeväärtust tegelikkusele mitte vastavate hüpoteeside kohta: tõeväärtust, mis on väitel siis, kui ei ole nii, nagu väite väljendatav hüpotees ütleb ja hüpotees ei räägi iseendale vastu ja tõeväärtust, mis on väitel siis, kui väite väite väljendatav hüpotees räägib iseendale vastu. Ühtlasi vajame kahte erinevat eitust: ühte, mis muudab tõeseks ainult väited, mis esitavad hüpoteesi, mis ei vasta tegelikkusele, aga mis ei räägi iseendale vastu ja teist, mis muudab tõeseks ainult väited, mis esitavad hüpoteesi, mis räägib iseendale vastu.

Kontseptsioonid ja objektide aspektidest mõtlemise probleem

Kontseptsioonid ja objektide aspektidest mõtlemise probleem 

Karmo Talts

Vaatame kontseptsioonide kasutamist probleemide lahendamise seisukohalt. Meil on probleem, kuidas mõelda objektide aspektidest ja üks selle lahendamise viis on võtta objektide aspektide kohta kasutusele kontseptsioone.
Vaatame nüüd predikaadi P ja objekti x suhet. Meil kas õnnestub lahendada objektide, mille hulka kuulub x, ühest aspektist mõtlemise probleem, rakendades nendele objektidele predikaati P või meil õnnetustub lahendada objektidest, mille hulka ei kuulu x, ühest aspektist mõtlemise probleem, rakendades neile predikaati P. Või meil ei õnnestu lahendada ei objektide, mille hulka kuulub x, ühest aspektist mõtlemise probleemi, rakendades neile objektide predikaati P ja meil ei õnnetustu lahendada objektidest, mille hulka ei kuulu x, ühest aspketist mõtlemise probleemi, rakendades neile objektidele predikaati P.
Vaatame nüüd väite "x-il on predikaat P" staatust nende võimaluste korral. Kui meil õnnestub lahendada esimene probleem, on see väide tõene. Kui meil õnnestub lahendada teine probleem, on see väide väär. Kui meil ei õnnestu lahendada kumbagi probleemi, siis on see väide defektne.
Vaatame nüüd loogikat. Loogika formaliseerib mitte-defektseid väiteid ja aitab tagada, et vähemalt üks sellisest väitest tulenev järeldus omab seda sama tõeväärtust, nagu see väide ise. Loogika ei formaliseeri defektseid väiteid, sest neil puudub tõeväärtus, mis saaks olla vähemalt ühel väitest tuleneval järeldusel.

Kollektsioonid ja predikaadid

Kollektsioonid ja predikaadid 

Karmo Talts

 

Sõnastame järgmise kollektsioonide moodustamise põhimõte: kõigist elementidest, mis pole kollektsioonid, saab moodustada kollektsiooni.
Vaatame nüüd, mida see tähendab predikaatide jaoks. Iga predikaadi P puhul, mida pole ühelgi kollektsioonil, saab moodustada kollektsiooni elementidest predikaadiga P.
Sõnastame nüüd kollektsioonidest kollektsioonide moodustamise põhimõtte: iga predikaadi P puhul, mis on kollektsioonidel, mida on võimalik moodustada, saab moodustada kollektsiooni  elementidest predikaadiga P.
Vaatame nüüd kollektsioonidest kollektsioonide moodustamist praktikas. Kui me oleme moodustanud kollektsiooni elementidest predikaadiga P, mida pole ühelgi kollektsioonil, siis on võimalik seda kollektsiooni moodustada. Sellel kollektsioonil on predikaat "on moodustatud elementidest predikaadiga P". Seega on võimalik moodustada kollektsioon kollektsioonidest, mis on moodustatud elementidest predikaadiga P Seda kollektsiooni on võimalik moodustada. Seega on võimalik moodustada ka kollektsiooni kollektsioonidest, mis on moodustatud kollektsioonidest, mis on moodustatud elementidest predikaadiga P. Jne.

Objektide representatsioonid ja hulkade moodustamine

Objektide representatsioonid ja hulkade moodustamine 

Karmo Talts 

 

Eeldame, et hulkasid moodustatakse mõtlemises ja vaatame selle tähendust selle jaoks, millest hulkasid moodustatakse. Hulki ei moodustata mitte objektidest, vaid objektide representatsioonidest. 

Sõnastame nüüd järgmise arusaama hulkade moodustamisest: kui iga objekt omadusega P tähistada erineva märgiga, siis saab moodustada hulga kõigist märkidest, mis tähistavad objekte omadusega P.

Vaatame nüüd kõigi hulkade, millesse kuuluvad hulki, mis ei kuulu endasse, tähistavad märgid, hulka. Kuna sellesse hulka kuuluvad märgid, mitte hulgad, siis see hulk ei kuulu endasse ja seda hulka tähistav märk kuulub sellesse hulka.

Selle, kas mistahes predikaadiga elementidest saab moodustada kollektsiooni, ebamäärasus ja hägushulgad

Selle, kas mistahes predikaadiga elementidest saab moodustada kollektsiooni, ebamäärasus ja hägushulgad

Karmo Talts

 

Tõlgendame hulgateooria paradokse nii: leidub vähemalt üks predikaat P, mille puhul pole selge, kas kõigist elementidest predikaadiga P saab moodustada kollektsiooni.

Sõnastame nüüd hägushulkade moodustamise põhimõtte. Iga predikaadi P puhul saab moodustada hägushulga, millesse kõik elemendid predikaadiga P kuuluvad vähemalt mingil määral

Vaatame nüüd kollektsioonide, mis ei kuulu endasse, hägushulka. See kuulub mingil määral endasse ja kuna mida rohkem see endasse kuulub, seda vähem see endasse kuulub ja vastupidi, siis kuulub see endasse pooleldi.

Ontoloogiline jumalatõestus ja küsimus sellest, kas meil on kujutlus täiuslikust olendist

Ontoloogiline jumalatõestus ja küsimus sellest, kas meil on kujutlus täiuslikust olendist 

Karmo Talts 

 

Vaatame ontoloogilise jumalatõestuse kujuteldavat olendit. Kui sellel olendil puudub vähemalt üks täius, siis see olend pole täiuslik.

Vaatame nüüd, mida see tähendab, kui eksistents on täius. Ineksistents on kas sama täiuslik, kui eksistents väljaspool kujutlust või mitte.

Vaatame nüüd võimalust, et ineksistents on sama täiuslik, kui eksistents väljaspool kujutlust. Meil leidub kujutlus täiuslikust olendist ja sellel olendil on paratamatult ineksitents. Eeldusel, et kujutlemine eeldab kujutlejat, on paratamatult olemas olend, kellel on kujutlus täislikkust olendist. Näiteks on võimalik, et see kujuteldav olend on olend, kelleks saamise poole paratamatult eksisteeriv olend püüdleb. 

Vaatame nüüd võimalust, et ineksistents on vähem täiuslik, kui eksistents väljaspool kujutlust. Ühelgi kujuteldaval olendil, olgu tal kui tahes palju täiusi, pole eksistentsi väljaspool kujutlust. Seega meil pole kujutlust täiuslikkust olendist ja see, et meil on kujutlus paljude täiustega olendist, ei tõesta midagi.

Vaatame nüüd seda, mida tähendab, kui eksistents pole täius. Kui me tõesti kujutleme täiuslikku olendit, siis ei muuda see, et see olend ei eksisteeri, seda olendit vähem täiuslikumaks.

Võimalikkuse ja kooskõlalisuse suhe

Võimalikkuse ja kooskõlalisuse suhe

Karmo Talts

 

Vaatame eelduse, et kui miski on võimalik, siis on seda võimalik kooskõlaliselt kirjeldada, kontrapositsiooni. Kui midagi pole võimalik kooskõlaliselt kirjeldada, siis see pole võimalik.

Vaatame nüüd võimalust, et modaalloogikad teevad vea, tõlgendades kooskõlaliselt kirjeldatavust võimalikkuse piisava ja tarviliku tingimusena, selle asemel, et seda tõlgendada võimalikkuse tarviliku tingimusena, millest ei pruugi võimalikkuseks piisata. Sel juhul tähistab modaalloogika teemandisümbol väite kooskõlalisust, mitte selle võimalikku tõesust,

Vaatame nüüd kastisümbolit. Kastisümbol tähendab, et väite eitus ei ole kooskõlaline.

Vaatame nüüd võimalikke maailmade küsimust. Me ei peaks kooskõlaliselt kirjeldatavaid maailmu käsitlema maailmadena, mille vahel on läbipääsud, kui need maailmad ei ole nomoloogiliselt võimalikud. Vaatame nüüd väite, et kooskõlaliselt kirjeldatav maailm on võimalik, staatust. See väide on hüpotees, mille kehtimise tõenäosust on võimalik hinnata. Kui on ebatõenäoline, et kooskõlaliselt kirjeldatav maailm on võimalik, siis on ka ebatõenäoline, et sellest maailmast leidub läbipääs mõnda võimalikku maailma.  

Võimalus mõista mitte-olemist suhte puudumisena

Võimalus mõista mitte-olemist suhte puudumisena 

Karmo Talts

Vaatame, kas mitte-olemist on võimalik mõista suhte puudumisena. Kui objekti x, mis asub hoopis ruumipunktis z, pole punktis y, siis on midagi, mille vahel puudub suhe Asub punktis.
Vaatame nüüd absoluutset mitte-olemasolemist. Kui draakoneid pole olemas, siis me ei saa seda mõista draakoni ja mistahes ruumipunkti vahelise suhte Asub punktis puudumisena.
Vaatame nüüd võimalust, et draakoni kontseptsioon, kujutlus tiivulisest tuldpurskavast roomajast jne. ei käi mitte ühegi olendi kohta. Sel juhul on see lihtsutus, et kui x ei asu punktis y, siis on midagi, mille vahel puudub suhe Asub punktis. Kui me kasutame x-i kohta kontseptsiooni P või nime P, siis P  ei käi ühegi x-is asuva olendi või objekti kohta. Lisaks sellele siis, kui mea peaksime x-i kujutlema või x-ist mõtlema jne. ei käi mõte või kujutlus jne. x-ist ühegi y-is asuva olendi või objekti kohta.

Dialoog minast

Verivärske dialoog. 

 

Dialoog minast
Karmo Talts

Tavainimene: Mul on vist keskeakriis.
Heideggeriaan: Oled sa mõelnud selle peale, et sa oled heidetud iseendasse?
Tavainimene: Kuidas endasse?
Heideggeriaan: Kui inimene muutub, siis ta ei koge enam ennast ja oma elu tuttavlikuna, vaid millegi võõra ja sattumuslikuna.
Tavainimene: Ja mida ma pean siis nüüd edasi tegema?
Heideggeriaan: Ma pole kindel. Ühest küljest sa oled pühendunud oma projektidele ning näed vaid neid iseenda ja oma elu külgi, mis on nende projektide jaoks vajalikud...
Tavainimene: Nii et ma pean oma projektidest distantseeruma, et oma tõelisest minast paremat pilti saada?
Heideggeriaan: Ma ütlesin, et ma pole kindel. Teisest küljest, kui sul on oma mina, siis sinu praegune elufaas ongi viis, kuidas su mina end näitab. See, kas ta end rohkem näitab, pole enam sinu teha.
Tavainimene: Ma saan ainult valmis olla selleks, kui see juhtuma peaks?
Eksistentsialist: Ma arvan, et ta eksib tõelise mina osas.
Tavainimene: Kuidas nii?
Eksistentsialist: Kas sul sündides oli oma mina? Inimene eelneb oma minale ja võib endale mina luua.
Tavainimene: Kas see ei tähenda seda, et ma olen juba endale mina loonud?
Eksistentsialist: Sa kahtled selles, sest kui sa oleks endale mina loonud, siis sa poleks rahulolematu?
Tavainimene: Just.
Eksistentsialist: Su mina pole kunagi midagi enamat kui enda looming ja sa ei saa kunagi päriselt lõpetada endalt küsimist, kas jääda enda senisele minale truuks või luua endale uus.
Absurdist: See mida eksistentsialist väidab, on vaid katse ratsionaliseerida seda, miks sa rahul ei ole. Tegelikult sa ei suuda leppida sellega, et su mina ei ole loogiline.
Tavainimene: Ma ei saa ju oma mina ära kaotada. Või kaudselt saan, kaotades ära selle olendi, kelle mina see on.
Absurdist: Sa võid ju püüda jätkata ebaloogilisena.
Tavainimene: See on raske.
Absurdist: Seda suuremat rõõmu sellega hakkama saamine teeb.

Väärad väited ja nimede ning nende poolt nimetavate väidete asendatavuse küsimus

Väärad väited ja nimede ning nende poolt nimetavate väidete asendatavuse küsimus

Karmo Talts

 

Vaatame, kuidas me tavaliselt käsitleme nime X-i ja väite Y, mille nimi on X, asendatavust. Kui Y on tõene, siis me saame X-i asendamisel Y-iga tõese väite. Kui Y on väär, siis me saame X-i asendamisel Y-iga väära väite.

Vaatame kuhu see käsitlus meid viib. Patoloogilistel juhtudel võib see viia paradoksini.
Sõnastame nüüd uue käsitluse. Kui Y on tõene, siis on lubatud X-i asendada Y-iga. Kui Y on väär, siis pole lubatud X-i asendada Y-iga.

Vaatame nüüd valetaja paradoksi. Kui X on väite "X on väär" nimi ja väide "X on väär" on tõene, siis me saame asendada X-i väitega "X on väär" ja tõestada vasturääkivuse. Kui väide "X on väär" on väär, siis pole meil lubatud X-i asendada väitega "X on väär" ja midagi tõestada.

Eeldused, millest järeldub vasturääkivus ja modaalsused

Eeldused, millest järeldub vasturääkivus ja modaalsused 

Karmo Talts 

 

Vaatame eituse sissetoomist võimalikkuse seisukohast. P väärusest järeldub, et on võimalik, et P on väär. 

Kasutame nüüd transitiivsust. Kui P-st järeldub vasturääkivus siis on võimalik, et P on väär.

Sõnastame nüüd kontrapositsiooni. Kui P on paratamatult tõene, siis P-st ei järeldu vasturääkivus.

Pinocchio paradoks

Pinocchio paradoks 

Karmo Talts 

 

Vaatame Peter Eldridge-Smithi ja Veronique Eldridge-Smithi Pinocchio paradoksi. Kui eeldustest, et Pinoochio ütleb, et ta nina kasvab ja et Pinocchio nina kasvab parajasti siis, kui ta väidab midagi väära, järeldub vasturääkivus, siis on vähemalt üks neist eeldustest väär.

Pinoochiot pole tegelikult olemas. Vaatame nüüd seda paradoksi võimalikkuse seisukohast.

Kui on võimalik, et korraga Pinocchio ütleb, et ta nina kasvab ja Pinoochio nina kasvab parajasti siis, kui Pinoochio väidab midagi väära, siis on vasturääkivus võimalik. Seega on võimatu, et Pinocchio ütleb, et ta nina kasvab või on võimatu, et Pinocchio nina kasvab parajasti siis, kui ta väidab midagi väära, või on mõlemad võimatud või on võimalik, et korraga Pinocchio ütleb, et ta nina kasvab ja pole nii, et ta nina kasvab parajasti siis, kui ta väidab midagi väära ja on võimalik, et korraga ta nina kasvab siis, kui ta väidab midagi väära ja ta ei ütle, et ta nina kasvab. 

Rohkem kui kahe tõeväärtusega loogikad ja tõeväärtus-predikaadid

Rohkem kui kahe tõeväärtusega loogikad ja tõeväärtus-predikaadid  

Karmo Talts 

 

Vaatame selle tähtsust, et Tarski skeemis on tõesus ekvivalentne kõige kõrgema tõeväärtuse omamisega. Tarski skeemi tõepredikaat ei ole mõnede rohkem kui kahe tõeväärtusega loogika seisukohalt kõigile tõestele väidetele rakenduv predikaat.

Vaatame Tarski tõepredikaati hägusloogika seisukohast. P-l on kõige kõrgem tõeväärtus siis, kui P on täiesti tõene. St., et tegemist on täieliku tõesuse predikaadiga. 

Vaatame nüüd ilma täpsustusteta tõesuse predikaati. See on hägusloogikas seisukohalt hägus, sest öeldes, et väide on tõene, ei ütle me selgelt, mil määral on väide tõene.

Vaatame nüüd predikaati Mingil määral tõene. P on mingil määral tõene parajasti siis, kui P-l ei ole ei kõige kõrgem ega kõige madalam tõeväärtus. 

Vaatame nüüd kolme tõeväärtusega parakonsistentseid loogikaid, kus on eraldi tõeväärtus väidete jaoks, mis on korraga tõesed ja väärad. Tarski tõepredikaat on nende loogikate seisukohast ainult tõesuse predikaat.

Vaatame nüüd predikaati Korraga tõene ja väär. P on korraga tõene ja väär siis, kui P-l on keskmine tõeväärtus.

Vaatame nüüd parakompliitseid loogikaid. Kuigi tõepredikaat  katub neil kahe tõeväärtusega loogika omaga, jääb neis loogikates tõesuse ja vääruse predikaadist väheks.

Vaatame nüüd predikaati Ei tõene ega väär. P pole ei tõene ega väär parajasti siis, kui P-l on keskmine tõeväärtus. 

Loogika, kus vasturääkivuse seadus on kujul "väide ei saa korraga olla väär ja mitte olla väär

Loogika, kus vasturääkivuse seadus on kujul "väide ei saa korraga olla väär ja mitte olla väär"

Karmo Talts

 

Vaatame loogikat, kus vasturääkivuse seadus on kujul "väide ei saa korraga olla väär ja mitte olla väär, muidu tekib vasturääkivus". Kuna vasturääkivus tekib alles siis, kui väide on korraga väär ja pole väär, siis eitus tuuakse sisse eeldusest, millest järeldub vähemalt ühte eitust kasutava väite ja selle väite eitus konjunktsioon.

Vaatame nüüd kahekordse eituse sissetoomist. Kuna väide ei saa olla korraga väär ja mitte olla väär, siis tuuakse kahekordne eitus sisse väidetest, mis kasutavad vähemalt ühte eitust.

Vaatame nüüd disjunktiivset süllogismi. Kuna väide ei saa korraga olla väär ja mitte olla väär, siis saab disjunktiivset süllogismi kasutada siis, kui on tõene disjunktsioon, mille üks osaväide kasutab vähemalt ühte eitust ja on tõene selle osaväite eitus. 

Vasturääkivuse seadus ja väidete nimed

Vasturääkivuse seadus ja väidete nimed 

Karmo Talts

Vaatame, kas vasturääkivuse seadus kehtib kujul "ükski X-i nimeline väide ei saa korraga olla tõene ja väär". Kuna suur osa paradokse on seotud just väidetele viitamisega, siis võib selles kahelda.
Sõnastame nüüd vasturääkivuse seaduse kujul "kui nimi X on väite P nimi ja P pole ekvivalentne X-i eitusega, siis pole X korraga tõene ja väär".
Sõnastame nüüd eituse sissetoomise. Kui X on P nimi ja P pole ekvivalentne X-i eitusega, siis juhul, kui X-ist järeldub vasturääkivus, on X väär.

Võimalus, et kellelegi või millelegi oleks võidud panna teine nimi, ja teooriad pärisnimede kohta

Võimalus, et kellelegi või millelegi oleks võidud panna teine nimi, ja teooriad pärisnimede kohta

Karmo Talts

 

Tähistame Aristotelese x-ga ja vaatame, kas jäiga tähistaja teooria saab nimede käsitlemisega paremini hakkama, kui määrava kirjelduse teooria. x poleks pruukinud olla Aleksander Suure õpetaja. Aga x-i nimeks oleks võidud panna ka midagi muu nimi, kui Aristoteles.
Vaatame nüüd, kas jäiga tähistaja teooriale annab eelise see, et me saame nime „Aristoteteles“ käsitleda tähistajana, mis tegelikus maailmas tähistab x-i jäigalt. Kuna saab väita, et kirjeldus „Aleksander Suure õpetaja“ määrab nime „Aristoteles“ osutuse tegelikus maailmas, siis nii see pole.

Vaatame nüüd võimalust, et selgub, et Aristoteles polnud Aleksander Suure õpetaja. Kuna tegelikus maailmas pole see selgunud, siis on võimalik, et tegelikus maailmas on x nimi asendatav määrava kirjeldustega, mida me usume x-i kohta käivat. 

Selle, mis on tulevikus võimalik, ja tulevikus olemapidava suhe

Selle, millised tulevikud on võimalikud, ja tulevikus olemapidava suhe

Karmo Talts 

 

Analüüsime seda, kas juhul, kui maailm, kus on nii, et Q, on hea, Q võimalikkusest piisab selleks, et lähitulevikus peab olema nii, et Q. Oletame, et tegelikult on nii, et Q ja üheski võimalikkus tulevikus ei ole nii, et Q. Kuigi Q on võimalik ja tegelik  maailm on hea, ei pea lähitulevikus olema nii, et Q, sest muidu peaks teostuma võimatu tulevik. 

Avatud küsimus ja ebakindlus

Avatud küsimus ja ebakindlus

Karmo Talts

 

Vaatame  Moore avatud küsimust ebakindluse seisukohast. See, et me ei tea, et x on kindlasti hea, ei tähenda tingimata seda, et me ei tea, et x on tõenäoliselt hea ja see, et pole selge, et x on hea, ei tähenda seda, et on selge, et x pole hea.

Vaatame nüüd selle tähendust meie käitumise normeerimisele. Kui meil ei õnnestu analüüsida hea mõistet, aga õnnestub otsustada, milliste tegurit esile kutsumine on tõenäoliselt hea, siis me saame otsustada, kuidas me peaks tõenäoliselt käituma. Kui meil ei õnnestu hea mõistet lõpuni analüüsida, aga on üsna või rohkem selge, et hea seisab x-is , siis on üsna või rohkem selge, et x-i peab esile kutsuma. 

Ühiskondlike signaalide tõlgendamine ja käitumise sotsiaalse tingituse küsimus

Ühiskondlike signaalide tõlgendamine ja käitumise sotsiaalse tingituse küsimus

Karmo Talts

 

Vaatame, kas meie käitumine on sotsiaalselt tingitud. Arusaam, et eksisteerivad ühiskonna nõudmised meile, mis meie käitumise suures osas tingivad, eeldab, et need nõudmised on üheselt mõistetavad. Kui see nii pole, siis ei tingi meie käitumist vahetult signaalid, mida ühiskond meile selle kohta, kuidas me käituma peaks, saadab, vaid see, kuidas me neid signaale tõlgendame.

Vaatame nüüd selle tähendust ühiskondlike normide enda kujunemise jaoks. Kui gruppide tõlgendused sellest, kuidas ühiskonnas kehtivatest normidest aru saada, erinevad, tekib konflikt ja selle konflikti käigus võib saada normide teatud viisil tõlgendamine ise normiks.

Vaatame, kas leidub näiteid ajaloost, mis seda vaadet kinnitavad, religioosete kogukondade näitel. Religioosse kogukonna nõudmised selle liikmetele on peale kirjakeele tekkimist tihtipeale kirjalikult fikseeritud. See, kuidas pühasid tekste tõlgendada on vaidluste ja vahel lausa õige religiooni esindajate vääradest eristamise küsimus. Seega on ajaloos religioosete kogukondade esindajad tihtipeale saanud oma kogukonna normidest erinevalt aru ja nende normide teatud viisil tõlgendamisest endast tihtipeale saanud norm.

Väärtus vahendina ja tegude negatiivsed tagajärjed

Väärtus vahendina ja tegude negatiivsed tagajärjed 

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalusi olukordade, kui x-i tagajärg y on seesmiselt väärtuslik ja tagajärg z on negatiivse väärtusega, käsitlemiseks. x põhjustab siis nii y-i, millel on positiivne väärtus, kui ka z-i millel on negatiivne väärtus. Seega x-i on absoluutselt vahendina väärtuslik siis, kui x -il on vähemalt üks tagajärg y, mille puhul on tegu seesmiselt hea tagajärjega ja pole mitte ühtegi tagajärge z, mille puhul on tegu seesmiselt halva tagajärjega. x on vahendina suhteliselt väärtuslik siis, kui x-il on vähemalt üks tagajärg y, mille puhul on tegu seesmiselt hea tagajärjega, sõltumata x-i muudest tagajärgedest. 

Mõttekuse ja hea analoogia

Mõttekuse ja hea analoogia 

Karmo Talts 

 

Vaatame kas mõttekust saab käsitleda hea taoliselt. Kui meie kohustus on elada mõttekalt, siis kavatsus teha midagi mõttekat on tähtsam, kui see, et meie tegude tagajärjed oleksid mõttekad.

Vaatame nüüd tagajärgede keskset arusaama mõttekast elust. Meie tegudel peab olema võimalikult palju mõttekaid ja võimalikult vähe mõttetuid tagajärgi.

Vaatame nüüd voorusi. Mitte kõik isikuomadused ei pruugi aidata kaasa mõtteka elu elamisele. Näiteks kalduvus oma elu analüüsida aitab kaasa selle, kas elatakse mõttekalt, nägemisele. Samas kalduvus võtta end kokku ja meelt mitte muuta, aitab vajadusel enda elu mõttekamaks muuta ja teha seda järjekindlalt.

Materiaalne konditsionaal ja vasturääkivus

Materiaalne konditsionaal ja vasturääkivus 

Karmo Talts

Vaatame materiaalse konditsionaali käitumist vasturääkivuse korral. Konditsionaal "kui P, siis Q" on ekvivalentne disjunktsiooniga "pole nii, et P või on nii, et Q". Vastruääkiva konjunktsiooni "on nii, et P ja pole nii, et P" lihtsustamisel saame me P eituse. P eitusest piisab, et teha disjunktsioon "pole nii, et P või on nii, et Q" ja sellega ekvivalentne konditsionaal tõeseks ilma, et peaks tingimata olema nii, et Q. 
Võtame selle tähtsuse kokku. Materiaalne konditsionaal ütleb, et kui puudub vasturääkivus ja on nii, et P, siis Q.

Kooskõlalised predikaadid ja tõde

Kooskõlalised predikaadid ja tõde 
Karmo Talts

Vaatame, millal predikaat pole kooskõlaline. Predikaat P pole kooskõlaline siis, kui iga objekti x puhul pole nii, et x-l ei saa korraga olla P ja mitte olla P.
Sõnastame nüüd tõeskeemi. Väide Q on tõene parajasti siis, kui Q omistab hulga x liikmetele kooskõlalise predikaadi P ja hulga x liikmetel on P.
Vaatame nüüd väärust. Väide Q on väär parajasti siis, kui predikaat P, mille Q hulga x-liikmetele omistab, pole kooskõlaline või x-i liikmetel pole predikaati P, mida Q x-i liikmetele omistab.

Objektid, mille omadused langevad kokku, ja identsus

Objektid, mille omadused langevad kokku, ja identsus 

Karmo Talts

Vaatame kahte punkti, mis paiknevad pinnal, mida me deformeerime nii, et need punktid langevad kokku. Kuigi neil punktidel pole erinevaid omadusi, mille põhjal neid eristada, ei ole nad üks ja see sama punkt.
Vaatame nüüd selle tähendust identsuse jaoks. Sellest, et x-i ja y-i ei omadused langevad kokku, ei pruugi piisata selleks, et nad on identsed. x ja y identsuseks on vaja, et tingimustel, kui kahe erineva objekti omadused ei saa kokku langeda, langevad x-i ja y-i omadused kokku. Meie näites, kaks erinevat punkti ei saa kokku langeda deformeerimata ruumis.

Väidete jaatamine ja eitamine ning väidete oma eelduste hulka lugemine

Väidete jaatamine ja eitamine ning väidete oma eelduste hulka lugemine 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise lähenemise väidete jaatamisele: väidet P jaatada tähendab P oma eelduste hulka lugemist.
Vaatame nüüd P mitte-eeldamist. Pelk P mitte-eeldamine tähendab P oma eelduste hulka mitte lugemist ilma midagi täiendavat P kohta otsustamata.
Vaatame nüüd P eitamist. Kui pelk P oma eelduste hulka mitte lugemine ei tähenda eitamist, siis peab eitamine tähendama midagi muud, kui pelka P-d oma eelduste hulka mitte lugemist.
Sõnastame nüüd järgmise arusaama: P-d eitada tähendab P lugemist väidete hulka, mida me oma praeguse arusaama kohaselt ka edaspidi ei loe oma eelduste hulka.
Vaatame nüüd vasturääkivuse seadust. See ütleb, et ei ole võimalik lugeda väidete hulka, mida me ei kavatse ka edaspidi oma eelduste hulka lugeda, P-d ja samas meelt muutmata P-d oma eelduste hulka lugeda.

Tegelikkuse aspektid ja tõde

Tegelikkuse aspektid ja tõde 

Karmo Talts

Vaatame selle, et lumi on valge ja tegelikkuse suhet. See, et lumi on valge, on tegelikkuse üks aspekt.
Vaatame nüüd väiteid. Väide, et lumi on sinine, räägib ühest tegelikkuse aspektist, ja väidab selle tegelikkuse aspekti kohta midagi väära. Väide, et draakonid on olemas, ei räägi ühestki tegelikkuse aspektist.
Sõnastame nüüd tõekäsitluse. Väide P on tõene parajasti siis, kui P vastab tegelikkuse aspektile, millest P räägib. P on väär parajasti siis, kui P ei räägi tegelikkuse aspektist või kui P ei vasta sellele tegelikkuse aspektile, millest ta räägib. 

Küsimused, millele vastab väide, et P on tõene

Küsimused, millele vastab väide, et P on tõene  

Karmo Talts

Vaatame, kas väide, et P ja väide "P on tõene" vastavad ühtedele ja samadele küsimustele. Väide, et lumi on valge vastab küsimustele, mille hulgas on küsimus, et mis värvi on lumi. Nähtavasti väide "väide "lumi on valge" on tõene" vähemalt sellele konkreetsele küsimusele ei vasta.
Vaatame nüüd seda, millistele küsimustele vastab väide "väide "lumi on valge" on tõene" erinevate tõeteoorita seisukohast. Tõe vastavusteooria järgi vastab see väide küsimustele selle, kohta, milline on väite "lumi on valge" ja tegelikkuse suhe. Näiteks vastab see väide küsimusele "kas väide, et lumi on valge, vastab tegelikkusele".
Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. Väide "väide "lumi on valge" on tõene" vastab küsimustele selle väite ja kõne alla oleva teooria kooskõlalise kohta. Näiteks vastab see küsimusele "kas väide, et lumi on valge, on meie teooriaga kooskõlas".
Vaatame nüüd semantilist tõetooriat. Üks küsimus, millele väide "väide "lumi on valge" on tõene" vastab, on "kas on nii, et lumi on valge".
Vaatame nüüd, mis laadi küsimus see küsimus on. Üks võimalik vastus on, et see on meie väidete põhjendatuse küsimus, kus väite, et P põhjendamiseks pole vaja eeldada muid tegureid peale selle, et on nii, et P. Näiteks pole vaja väite, et P, põhjendamiseks vaja eeldada, et see väide vastab tegelikkusele.  

Põhjendus, miks induktsioon ei põhine alati indiviidi harjumusel, ja põhjendused, miks erinevad individid on kahte tingimust kogenud alati koos esinevatena

Põhjendus, miks induktsioon ei põhine alati indiviidi harjumusel, ja põhjendused, miks erinevad individid on kahte tingimust kogenud alati koos esinevatena 

Karmo Talts

Vaatame, kas selleks, et veenduda, et A ja B ei esine alati koos, on vaja kogeda, et A ja B ei esine alati koos. Kui kogemise all pidada silmas seda, et kogetakse seda isiklikult, siis piisab sellest, et usaldusväärne isik räägib meile, et ta on kogenud A-d esinemas ilma B-ta või B-d esinemas ilma A-ta või jõuab informatsioon meieni usaldusväärsete isikute ahela kaudu.
Vaatame selle tähendust induktsiooni jaoks. Kui induktiivne põhjendus põhineb rohkem kui ühe indiviidi kogemusel, siis pole tegemist selle indiviidi harjumuspärasel kogemusel põhineva põhjendusega. Seda, miks rohkem kui üks indiviid on alati kogenud, et A ja B esinevad alati koos, ennast tuleb põhjendada.
Vaatame nüüd selle, et rohkem kui üks indiviid on alati kogenud, et A ja B esinevad alati, võimalikke põhjendusi. Üks neist on, et A ja B esinevadki alati koos ja ei ole ilma eksituseta võimalik ühte neist kogeda ilma teiseta. Teine neist on, et kõik need indiviidid on veetnud oma elu sarnastes tingimustes (need tingimused võivad olla sarnased vähesel määral) ja nendes tingimustes esinevadki A ja B alati koos. 

Teadmiste hankimine ja uurimisobjektide erinevus

Teadmiste  hankimine ja uurimisobjektide erinevus

Karmo Talts

Vaatame teadmiste hankimist selle seisukohast, et me püüame hankida teadmisi väga erinevate uurimisobjektide kohta. Uurimisobjekti kohta teadmiste saamise viisid sõltuvad objektist.
Vaatame nüüd kuidas see praktikas välja näeb. Kui meil on uurimisobjekte kohta informatsiooni, siis me kasutame seda informatsiooni meetodite leiutamiseks, mis aitavad uurimisobjekti kohta rohkem informatsiooni saada.

Kohta käimine kui asümmeetriline suhe

Kohta käimine kui asümmeetriline suhe 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise vaate kohta käimise suhtele: kui x käib y-i kohta, siis y ei käi x-i kohta.

Vaatame nüüd valetajalauset. Kui väide "see väide on väär" käib väite "see väide on väär kohta, siis väide "see väide on väär" ei käi väite "see väide on väär" kohta. See on vasturääkivus. Seega valetajalause ei käi iseenda kohta.  

Vaatame nüüd predikaate. Kui saab defineerida mistahes predikaadi P, mille definitsioon eksplitsiitselt ei ütle, et lisaks muudele tingimustele vastamisele ei tohi objekt, mille kohta P käib, olla P, siis mõnikord saab defineerida predikaadi P, mis käib enda kohta siis, kui ta enda kohta ei käi. Seega saab predikaadi P, mille definitsioon eksplitsiitselt ei ütle, et lisaks muudele tingimustele vastamisele ei tohi objekt, mille kohta P käib, olla P, defineerida ainult juhul, kui paradoksi ei teki.

Vaatame nüüd mõisteid. Kui saab defineerida mistahes mõiste P, mille definitsioon eksplitsiitselt ei ütle, et lisaks muudele tingimustele vastamisele ei tohi objekt, mille kohta P käib, olla P, siis mõnikord saab defineerida mõiste P, mis käib enda kohta siis, kui ta enda kohta ei käi. Seega saab mõiste P, mille definitsioon eksplitsiitselt ei ütle, et lisaks muudele tingimustele vastamisele ei tohi objekt, mille kohta P käib, olla P, defineerida ainult juhul, kui paradoksi ei teki.
Vaatame nüüd hulkade moodustamist. Kuna predikaate, mille puhul tekib paradoks, ei saa defineerida, siis iga predikaadi P puhul saab moodustada hulga kõigist elementidest predikaadiga P.

Väärus, tõde ja tõestatavus

Väärus, tõde ja tõestatavus 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise tõeskeemi: P on väär parajasti siis, kui pole nii, et P või P pole tõestatav.
Vaatame nüüd tõesust: P on tõene parajasti siis, kui P ja P on tõestatav.
Vaatame nüüd paradoksaalseid väiteid. Kui paradoksaalne väide on tõene, siis ta on väär ja in tõestatav, et ta on väär. Kui paradoksaalne väide on väär, siis ta pole väär või  pole tõestatav, et ta on väär. Viimane võimalus, et paradoksaalne väide on väär ja pole tõestatav et ta on väär, pole paradoksaalne.
Vaatame nüüd selle vaate puudusi. Tõestamatud väited pole tõesed.
Võtame nüüd oma uurimuse tulemused kokku. See, kas kasutada tõeskeemi kujul, P on tõene parajasti siis, kui on nii, et P ja P on tõestatav, sõltub sellest, kumb on meile olulisem, kas paradokside lahendamine või tõestatavusest sõltumatu tõesus.

Katse formaliseerida vaadet, et maailm pole duaalne

Katse formaliseerida vaadet, et maailm pole duaalne 

Karmo Talts
 

Vaatame, kas vaadet, et maailm pole duaalne, saab formaliseerida. Kui leiduvad x ja y ja x ja y pole identsed, siis leidub duaalsus. Seega saab mitteduaalsuse vaadet formaliseerida nii: iga x-i ja y-i puhul on x ja y identsed.