Tõeväärtuse lünk ja ekvivalentsus

Tõeväärtuse lünk, ekvivalentsus ja paradoksid 

Karmo Talts

Vaatame eelduse, et mõnel väitel pole tõeväärtust, tähendust ekvivalentsuse jaoks. Kui väitel P pole tõeväärtust, siis ei leidu väidet Q, millel oleks sama tõeväärtus, mis P-l.
Vaatame nüüd selle tähendust Tarski skeemi jaoks. Kui väitel P pole tõeväärtust, siis väitel "P pole tõene" ei ole sama tõeväärtus, mis P-l. Kui väitel "P on tõene" on tõeväärtus, siis ei pruugi P-l olla tõeväärtust.
Vaatame nüüd selle tähendust paradokside jaoks.Kui paradoksaalsel väitel P pole tõeväärtust, siis tal pole sama tõeväärtust mis väitel "P on tõene". Kui väitel "P on tõene" on tõeväärtus, siis ei pruugi P-l olla tõeväärtust.

Tarski skeem ja täiendavad tõeväärtused

Tarski skeem ja täiendavad tõeväärtused 

Karmo Talts

Vaatame, kuidas mõjutab Tarski skeemi see, kui tuua mängu täiendavad tõeväärtused. See tekitab küsimuse, mida üldse mõeldakse selles skeemis tõesusega.
Oletame nüüd, et selles skeemis mõeldakse klassikalist tõesust. Bikonditsionaal "P on tõene parajasti siis, kui P" on tõene siis, kui on tõesed konditsionaalid "kui P on tõene, siis P" ja "kui P, siis P on tõene". Kumbki konditsionaal ise ei pruugi enam omada kõige kõrgemat tõeväärtust, sest ei nende eeldused, ega järeldused ei pruugi omada klassikalisi tõeväärtusi.
Vaatame nüüd konditsionaali "kui P, siis P on tõene" tõeväärtust. Tähistame P tõeväärtuse x-iga. Kui x on kõige kõrgem tõeväärtus, siis on see konditsionaal tõene. 
Vaatame nüüd x-i teisi väärtusi. Kui me rakendame mina maxi seadusi, siis juhul, kui x pole kõige kõrgem tõeväärtus, siis konditsionaali järelduse tõeväärtus on üks minus x. Seega sõltub selle konditsionaali tõeväärtus neil juhtudel sellest, kas x on võrdne üks miinus x-iga või suurem või väiksem üks miinus x-ist.
Vaatame nüüd konditsionaali "kui P on tõene, siis P" tõeväärtust. Tähistame väite "P on tõene" tõeväärtuse x-iga. Kui x on kõige kõrgem tõeväärtus, siis on see konditsionaal tõene.
Vaatame nüüd x-i teisi väärtusi. Kui me rakendame mina maxi seadusi, siis juhul, kui x pole kõige kõrgem tõeväärtus, siis konditsionaali järelduse tõeväärtus on üks miinus x. Seega sõltub selle konditsionaali tõeväärtus neil juhtudel sellest, kas x on võrdne x miinus ühega või suurem või väiksem x miinus ühest.

Vaba tahe ja kvantmõõtmise määramatuse päritolu

Vaba tahe ja kvantmõõtmise määramatuse päritolu

Karmo Talts

 

Eeldame, et vaba tahe on olemas ja vaatame kvantmõõtmisi. Nii kaua, kuni me pole teinud valikut seadistada mõõteriista, ei eksisteeri tegurit, mis määraks mõõtmise
Vaatame nüüd võimalust, et me oleme seadistanud mõõteriista ja me ei muuda mõõteriista seadistust. Me oleme loonud teguri, mis määrab mõõtmise.
Vaatame nüüd määramatuse päritolu. Määramatus pärineb meie tahtest, sest me võime jätta loomata tegurid, millest mõõtmine sõltub või muuta tegureid, millest mõõtmine sõltub.

Väärate eelduste kõrvaldamine eelduste hulgast ja paradoksid

Väärate eelduste kõrvaldamine eelduste hulgast ja paradoksid 

Karmo Talts

Sõnastame vaate, et väärad eeldused tuleb eelduste hulgast eemaldada. Kui me tähistame tühistava eituse ~-ga, siis saab selle formaliseerida nii: ¬P→~P.
Tõestame nüüd, et kui eeldusest saab tuletada vasturääkivuse, siis saab selle eelduse eemaldada eelduste hulgast. Eeldame, et P-st järeldub vasturääkivus. Siis me same sisse tuua P eituse. Kui me oleme sisse toonud P eituse, siis me saame meie teoreemi järgi P kõrvaldada eelduste hulgast.
Vaatame nüüd paradokse. Kui paradoksaalsest väitest ja paradoksaalse väite eitusest mõlemas järeldub vasturääkivus, siis me saame mõlemad kõrvaldada oma eelduste hulgast

Naiivne arusaam teise väite nime kasutava väite ja nimetatava väite tõeväärtuse suhetest ning paradoksid

Naiivne arusaam teise väite nime kasutava väite ja nimetatava väite tõeväärtuse suhetest ning paradoksid 

Karmo Talts

Vaatame naiivset arusaama väite Y, mille nimi on X, tõeväärtuse suhtest X-i tõeväärtusega. Kui X on tõene, siis Y on tõene ja kui X on väär, siis Y on väär.
Vaatame nüüd naiivset käsitlust valetajalausest. Kui X on tõene, siis väide "X on väär" on tõene ja kui X on väär, siis on väide "X on väär" väär. St., et naiivne käsitlus muudab valetajalause paradoksaalseks.
Vaatame nüüd Curry lauset. Kui C on tõene, siis on konditsionaal "kui C on tõene, siis on absurdsus tõene" tõene ja kui C on väär, siis on konditsionaal "kui C on tõene, siis on absurdsus tõene" väär. See käsitlus muudab Curry lause ennast tõestavaks.
Sõnastame nüüd uue arusaama. Kui X tõeväärtus on kindlaks tehtav, siis juhul, kui X on tõene, on Y tõene ja juhul kui X on väär, on Y väär.
Vaatame nüüd X-i tõeväärtuse kindlaks tegemist. Kui me saame X-i asendamisel väitega, mille nimi X on, väite, mis ei kasuta nimesid, siis me saame kindlaks teha selle tõeväärtuse. Kui me saame X-i asendamisel nimesid kasutava väite, siis me võime selles nimed asendada. Jne. Kui nimede asendamisega väidete ahelas on võimalik jõuda väiteni, mis ei kasuta nimesid, siis me saame kindlaks teha selle väite tõeväärtuse.

Objekti suhe iseendaga, sümmeetria ja paradokaalsed predikaadid

Objekti suhe iseendaga, sümmeetria ja paradokaalsed predikaadid

Karmo Talts 

 

Vaatame objekti suhet isendaga. Kui objektil x on suhe P y-iga ja x  on identne y-iga, siis on tegu sümmeetrilise suhtega ja objektil y on suhe P x-iga. 

Vaatame paradoksaalseid suhteid Russeli hulga näitel. Kui kõigi hulkade hulk, mis endasse ei kuulu, ei kuulu endasse, siis sümmeetria nõuab, et kõigi hulkade, mis endasse ei kuulu, hulk ei kuulu endasse ja Russeli hulga definitsioon ütleb, et ta kuulub endasse.  

Vaatame nüüd hetereloogilisuse mõiste näidet. Kui heteroloogilisuse mõiste ei käi enda kohta, siis sümmeetria nõuab, et ta ei käi enda kohta ja  heteroloogilisuse mõiste definitsioon ütleb, et ta käib enda kohta.

 

Üldisuskvantorit kasutavate väidete eituste täpsustamise võimalus teise järgu loogikas ja esimese järgu loogika piirid

Üldisuskvantorit kasutavate väidete eituste täpsustamise võimalus teise järgu loogikas ja esimese järgu loogika piirid 

Karmo Talts

 

Vaatame väidet, et pole nii, et iga objekti x puhul on x-il predikaat P, teise järgu loogika seisukohast. Teise järgu loogika võimaldab meil täpsustada, et pole nii, et leidub predikaat P ja iga objekti x puhul on x-il predikaat P.

Vaatame nüüd, millal see täpsustus on tõene. See täpsustus on tõene siis, kui vähemalt üks kahest on tõene, kas ei leidu predikaati P või leidub x, millel puudub predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust esimese järgu loogika jaoks. Kuna esimese järgu loogika ei suuda väljendada seda, et ei leidu predikaati P, siis esimese järgu loogika sunnib meid juhul, kui pole nii, et iga objekti x puhul on x-il predikaat P, järeldama, et leidub x ilma predikaadita P

Tõeste väidete ja väärade väidete nimed ning järeldamine

Tõeste väidete ja väärade väidete nimed ning järeldamine

Karmo Talts

 

Võtame kasutusele predikaadid Tõese väite nimi ja Väära väite nimi. X on tõese väite nimi parajasti siis, kui Y ja X on Y-i nimi ja X on väära väite nimi parajasti siis, kui pole nii, et Y ja X on Y-i nimi.
Vaatame nüüd, kuidas me tavaliselt käsitleme X-i ja Y-i Y-st tulenevate järelduste suhet. Ükskõik, kas X on tõese väite Y nimi või on X väära väite Y nimi, X-ist järelduvad need samad järeldused, mis Y-ist. Lihtsalt siis, kui X on väära väite Y nimi, pole nende järelduste tõesus tagatud.

Vaatame kuhu see käsitlus meid viib. Patoloogilistel juhtudel võib see viia paradoksini.
Sõnastame nüüd nõrgema käsitluse. Kui X on tõese väite Y nimi, siis järelduvad X-ist need samad järeldused, mis Y-ist. Kui X on väära väite Y nimi, siis ei järeldu X-ist midagi.
Vaatame nüüd valetaja paradoksi. Kui X on väite "X on väär" nimi ja väide "X on väär" on tõene, siis järeldub X-ist  vasturääkivus. Kui väide "X on väär" on väär, siis ei järeldu X-ist midagi. 

Konditsionaalide tõestamise ja selle, et konditsionaali eeldus on väär, tõestamise seos

Konditsionaalide tõestamise ja selle, et konditsionaali eeldus on väär, tõestamise seos 
Karmo Talts

Vaatame seda, kas konditsionaali "kui P, siis Q" tõestamiseks on tingimata vaja näidata, et P-d eeldades me saame tõestada Q. Kui me saame tõestada P eituse, siis me saame samuti tõestada, et kui P, siis Q.
Vaatame nüüd nende kahe tõestuse suhet. Kui me oleme tõestanud P eituse, siis on esimene tõestus vähemalt mitte-vajalik, kui mitte absurdne: kui me oleme tõestanud P eituse, siis P-d eeldades eeldame me väidet, mis räägib tõestatud väitele vastu.
Võtame nüüd tugevama hoiaku, et kui me oleme tõestanud P eituse, siis me ei tohi eeldada P-d ja kasutada esimest tõestust. Seega siis,  kui pole nii, et pole nii, et P, siis see, et P eeldamine tõestab Q, tõestab, et kui P, siis Q. 

Mõtlemine, kui mitmekohaline suhe ja eneseteadvus

Mõtlemine, kui mitmekohaline suhe ja eneseteadvus

Karmo Talts

Vaatame, mitmekohalise suhtena mõistab Descartes millestki mõtlemist. Kui millestki, näiteks hüpoteesist välismaailmast illusiooni tekitavast deemonist, mõtlemine toimub, siis leidub Descartes´i järgi keegi, kes sellest mõtleb. See on kolmekohaline suhe, kus keegi mõtleb mõtet millestki.
Vaatame nüüd selle võimalikku tähendust, et mõte ise on millestki. Võimalik, et tehakse viga, kus omistatakse mõttele millestki suhe illusoorse mõtlejaga.
Vaatame nüüd, kas eeldus, et esialgne mõte ei olnud eneseteadliku subjekti mõte, tähendaks tingimata seda, et subjekte pole olemas. Mitte siis, kui subjekt sünnib mõtte, mis teadvustab olendit subjektina, leidumise tagajärjel. Sel juhul Descartes´i kui eneseteadlik subjekt mõtte "mõtlen, järelikult olen olemas" tagajärjel olema.

Mõõtmise aeg ja superpositsioon

Mõõtmise aeg ja superpositsioon

Karmo Talts

 

Tähistame ajahetke, mil mõõtmist pole veel toimunud, t1-ga ja ajahetke, mils mõõtmine on juba toimunud, t2-ga. Kuna mõõtmine mõjutab süsteemis seisundit t2-l ja t1-l esinenud  süsteemi seisundit pole enam olemas, siis mõõtmisel selgub süsteemi seisund t2-l.
Vaatame nüüd superpositsiooni. Me ei tea, ega ei saa mõõtmisel teada süsteemi seisundit t1-l. Seega me ei tea, kas superpositsioon kirjeldab süsteemi seisundit t1-l. Kuna siis, kui mõõtmine toimub, saame me t2-l kindla mõõtmistulemuse, siis ei kirjelda superpositsioon ka süsteemi seisundit t2-l.

Kvantfüüsikale sobiv tõeskeem

Kvantfüüsikale sobiv tõeskeem

Karmo Talts

Püüame sõnastada kvantfüüsikale sobiva tõeskeemi. P on tõene parajasti siis, kui mõõtmisel selgub, et P.

Mõõtmise toimumine ja mõõtmistulemuse saamine, kui seotud sündmused, ja tõenäosuse arvutamine

Mõõtmise toimumine ja mõõtmistulemuse saamine, kui seotud sündmused, ja tõenäosuse arvutamine 

Karmo Talts

Vaatame, mida tähendab tõenäosuste jaoks kvantfüüsikas see, et mõõtmistulemus sõltub mõõtmise toimumisest. Kui me mõõtmist ei soorita, siis on tõenäosus, et me saame mõõtmistulemuse x, null.
Vaatame nüüd tõenäosust juhul, kui mõõtmise sooritatakse. Kuna mõõtmise enda toimumisel on tõenäosus, siis võib välja arvutada selle, et me sooritame mõõtmise ja mõõtmistulemus on x, tõenäosuse. Kuna mõõtmistulemuse x saamine ei ole mõõtmisest sõltumatu sündmus, siis tuleb see, kui tõenäoliselt on konjunktsioon "me sooritame mõõtmise ja mõõtmistulemus on x" tõene, arvutada välja seda sõltuvust arvesse võttes. 

Catuskoti ja nelja sammuga dialektika

Catuskoti ja nelja sammuga dialektika
Karmo Talts

Vaatame, kas catustkoti eeskujul saab üles ehitada midagi dialektika sarnast. Kui neljas samm pole mitte ei A ega mitte-A, vaid A ja B, siis näiline vastuolu laheneb kontseptuaalse raamistikuga laiendamisega nii, et on võimalik rääkida tegelikkusest vasturääkivust vältides.
Toome näite. Oletame, et me väidame, et elus on kannatusi. Siis me vaatame elu meeldivamatae hetkede peale ja otsustame, et elus ei ole kannatusi. Siis võtame elu meeldivad ja ebameeldivad hetked kokku ja leiame, et elus korraga on kannatusi ja pole kannatusi. Siis laiendame kontseptuaalset raami ja leiame, et elus on kannatusi ja elus on rõõme.

Loogikaseadused ja tõeste väidete hulgad

Loogikaseadused ja tõeste väidete hulgad 

Karmo Talts

Sõnastame vasturääkivuse seaduse väidete hulkade jaoks. Tõene väidete hulk ei sisalda korraga väidet P ja väite P eitust.
Vaatame nüüd välistatud kolmanda seadust. Kõigi tõeste väidete hulk sisaldab väidet P või P eitust.
Vaatame nüüd rohkem kui kahe võimalusega lähenemist. Kõigi tõeste väidete hulk ei pruugi sisaldada ei väidet P ega P eitust.

Vasturääkivusega ümber käimine ja eituse definitsioon

Vasturääkivusega ümber käimine ja eituse definitsioon

Karmo Talts 

 

Vaatame vasturääkivuse seaduse mitte-formaalset sõnastust. See ei ütle midagi selle kohta, kuidas me peaks vasturääkivusega ringi käima.

Vaatame nüüd eituse defineerimise ja vasturääkivusega ümber käimise seosid. Kui me arvame, et vasturääkivatest eeldustest ja nendest tulenevatest järeldustest tuleb loobuda, siis me defineerime eituse tühistamisena (negation as cancellation). Kui me arvame, et vastruääkivad eeldused tuleb lugeda vääraks, siis me defineerime eituse väite tõeväärtust mõjutava tehtena.

Klassikaline loogika ja tolerantsed ranged loogikad

Klassikaline loogika ja tolerantsed ranged loogikad 

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas klassikaline loogika kuulub tolerantsete rangete loogikate (tolerant strict logic) hulka. Selleks vaatame kõigepealt, kas klassikaline loogika on järelduste suhtes range. Kui klassikaline loogika ei oleks järelduste suhtes range, siis klassikaline loogika aktspeteeriks ka väärasid järeldusi.

Vaatame nüüd, kas klassikaline loogika on eelduste suhtes tolerantne. Kui klassikaline loogika ei oleks eelduste suhtes tolerantne, siis juhul, kui eeldusest järeldub väär järeldus, siis me otsustaks, et me poleks pidanud seda eeldust kasutama. Tegelikult me arvame, et me võisime seda eeldust kasutada, et sellest eeldusest väärat järeldust tuletades tõestada, et eeldus on väär.

Vaatame nüüd, kuidas on võimalik eksplitsiitselt tolerantseid rangeid loogikaid mõista klassikalise loogika üldistusena. Me üldistame selle, et väärasid järeldusi ei tule aktsepteerida, selleks, et järeldusi, mis pole üheselt tõesed ei tule aktsepteerida ja selle, et väärasid eeldusi võib kasutada, ülditame me selleks, et eeldusi, mida pole üheselt tõesed, võib kasutada.

Nimesid sisaldavate väidete teisendamine ja paradoksid

Nimesid sisaldavate väidete teisendamine ja paradoksid

Karmo Talts

 

Sõnastame järgmise reegli väidetest, mis viitavad väidetele, järelduste tegemise jaoks: enne järelduste tegemist tuleb väide teisendada väiteks, milles nimed asendatakse nimetatava väitega.

Vaatame nüüd juhte, kus me saame sel juhul samuti väite, mis viitab väitele. Sel juhul tuleb see väide teisendada väiteks, milles nimed asendatakse nimetatava väitega. Jne.

Vaatame nüüd paradokse. Kuna teisendamisega ei ole võimalik jõuda punkti, kus meil on väide, mis edasist teisendamist ei vaja, siis ei tohi järeldusi teha. 

Kogemuse analüüs ja maailm

Kogemuse analüüs ja maailm 

Karmo Talts

Vaatame, mida tähendab see, kui me kogemust analüüsides ei võta maailma sulgudesse. Oletame, et meil polnud väärtaju ja me kogesime maailma. See ei tähenda veel seda, et me maailma moonutamata kogesime. St., et ka juhul, kui me võtame reaalsust arvesse, saame me analüüsida seda, millisena me reaalasust kogesime, jättes kõrvale selle, milline reaalsus tegelikult on.

Kunsti eetika

Verivärske dialoog.

 

Kunstiku eetika 

Karmo Talts

Meister: Sinu teos on ebaõnnestunud.
Heatahtlik: See ei ole oluline. Olulised on minu kavatsused teose loomise juures.
Meister: Kõlab nii, nagu sinu meelest oleks kunstnikul kohustus püüda luua esteetiliselt mõjuvat teost. 
Heatahtlik: Just.
Meister: Aga väga ebaõnnestunud teose puhul ei ole need kavatsused publikule aimatavad.
Areneja: Sa siis arvad, et teose loomine peab olema tegu, millel on võimalikul palju esteetiliselt mõjusaid ja võimalikult vähe esteetiliselt mittemõjusaid tagajärgi?
Meister: Jah. Ka sinu loodud teosed on sageli meisterlikud.
Areneja: Sa vist pole märganud, et mu loomelaad muutub.
Meister: Olen ikka, aga mis siis sellest?
Areneja: Oluline pole üksikteos. Olulised on hoopis kunstnikivoorused.
Meister: Ning enesearendamine ja eksperimeneerimisvalmidus kuuluvad nende vooruste sekka?
Areneja: Just.

Intentsionaalsus ja tõlgendamine

Intentsionaalsus ja tõlgendamine 

Karmo Talts

Vaatame selle, et informatsiooni tõlgendades saab eksida, tähendust intentsionaalsuse jaoks. Informatsiooni, seal hulgas kogemuses sisalduva informatsiooni, muudab intentsionaalseks selle informatsiooni tõlgendamine informatsioonina millestki.
Vaatame nüüd eksimist. Eksida võib tõlgenduse osa, nagu siis, kui me tõlgendame nähtud putukat kuuluvat ühte liiki, kuigi ta kuulub teise liiki. Eksida võib ka tõlgendus tervikuna, nagu siis, kui esimesed kinoskäijad tõlgendasid filmižeanssi rongi lähenemisena.
Vaatame nüüd, kas selline intentsioonaalsuse käsitus on selle liiga kitsas, et mõista kujutluste intentsionaalsust. Tänapäeval me enamasti tõlgendame oma kujutlusi olevat kujutlusvõime loomingu, st. olevat sellest, mida me kujutlemise ajal subjektiivselt kogeme. Eksimise võimalus on olemas, näiteks on kujutlusi mõistetud ka kõrgemate jõudude pool saadetuna, st. olevat sellest, millest kõrgemad jõud meile teada annavad.
Vaatame nüüd unenägusid. Tänapäeval me enamasti mõistame unenägusid olevat oma psüühika loomingu, st. olevat sellest, mida me une teatud faasides subjektiivselt kogeme. Eksimise võimalus on olemas, näiteks on mõistetud unenägusid olevat sellest, millega kehast väljaspool liikuv hing või hinge osa kokku puutub.

Intentsionaalsus ja evolutsioon

Intentsionaalsus ja evolutsioon 

Karmo Talts 

 

Vaatame intentsionaalsust evolutsioonilisest seisukohast. Olendid on kohastunud teatud tingimustel neid ümbritsevaid objekte kogema.

Vaatame nüüd kogemuse mehhanisme. Olendid on kohastunud objekte kogema teatud keskonnna ja olendi vahelise vastasmõju korral.

Vaatame nüüd selle tähendust illusioonide jaoks. Kui taju tekkimise piisavad tingimused tekivad  olendi ja keskkonna vahelise ebatüüpilise vastasmõju tagajärjel, siis näib olendile, et ta kogeb objekti, kuigi see nii ei ole. See on nii näiteks siis, kui optilise illusiooni tõttu tekib silmapõhja samasugune kujutis, nagu siis, kui objekt on vaatleja vaateväljas

Vaatame nüüd lähemalt illusioone, mis moonutavad objekti. Olendid on teatud tingimustel kohastunud lisaks objektile kogema ka objekti omadusi. Kui omaduse taju tekkimise piisavad tingimused tekivad  olendi ja keskkonna vahelise ebatüüpilise vastasmõju tagajärjel, siis olendile näib, et ta kogeb objekti teatud suguste omadustega, kuigi objektil on teistsugused omadused. See on nii näiteks siis, kui optiline illusioon moonutab objekti kuju või asukohta.

Vaatame nüüd väärtajusid. Kui mingite olendi kehas toimuvate protsesside tagajärjel muutub olendi seisund sarnasel viisil sellega, kuidas muutuks olendi seisund objekti olemasolul vastasmõju tõttu keskkonnaga, tekib olendil väärtaju objekti leidumisest, kuigi väliskeskkonnas objekti ei leidu. 

Põimumata süsteemid ja samaaegsus

Põimumata süsteemid ja samaaegsus 

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust, et omavahel põimumata süsteemides pole võimalik kindlaks määrata, kas neis toimuvad sündmused samaaegselt. Sel juhul pole väide "mõõtmine on juba toimunud" absoluutselt tõene või väär, vaid tõene või väär konkreetsete süsteemide suhtes. 

Võimatu, potentsiaalne ja aktuaalne mitte-olemine

Võimatu, potentsiaalne ja aktuaalne mitte-olemine
Karmo Talts

Vaatame objekti, mis ei saa mitte-olla ja mitte-olemise suhet. Kui objekt x ei saa mitte-olla, siis isegi x-i potentsiaalset mitte-olemist ei ole.
Vaatame nüüd, millised objektid saavad mitte-olla, olgu siis aktuaalselt või potentsiaalselt. Kui objekt x on keerukas tervik, siis x-i potentsiaalselt ei ole siis, kui x saab laguneda ja x-i aktuaalselt ei ole siis, kui osad ei moodusta x-i.
Vaatame, kas keerulised tervikud on ainsad objektid, mis saavad mitte-olla. Kui objekti x-i olemine sõltub objektide vahelisest suhtest y, mis erineb terviku moodustamisest,  siis x-i potentsiaalselt ei ole siis, kui suhe y saab objektide vahel olemast lakata ja x-i aktuaalselt ei ole siis, kui objektide vahel pole suhet y.

Absoluutsed tõed relativismi vormides, kus mõned tõed kehtivad konkreetsete olendite või olendite gruppide suhtes

Absoluutsed tõed relativismi vormides, kus mõned tõed kehtivad konkreetsete olendite või olendite gruppide suhtes

Karmo Talts 

 

Karmo Talts 

Vaatame, kas seda laadi relativism, kus mõned tõed kehtivad konkreetsete olendite või olendite gruppide suhtes, eeldab teatud absoluutseid tõdesid. Kui väide, et x on olemas, kus x on olend või olendite grupp, kehtib konkreetse olendi y või konkreetse grupi z jaoks, siis olend, kes pole y või grupi, mis pole z, liige, võib väita, et y-i või z-i liikmete jaoks on küll nii, et x on olemas, aga tema jaoks pole nii, et x on olemas. Seega eeldab antud relativisimi vorm, et väite "x on olemas", kus x on olend või olendite grupp, tõesus ei sõltu x-i olemasolu suhtest teiste olendite ja nende gruppidega. 

Vaatame nüüd, kas see on seda laadi relativismis ainus tõde. Kui see, et x kehtib y-i suhtes, kehtib olendi z suhtes, siis olend, kes pole z, võib väita, et on küll nii, et see, et x kehtib y-i suhtes, kehtib z-i suhtes, aga ei kehti tema suhtes.    Kui see, et x kehtib y suhtes, kehtib olendite grupi z suhtes, siis olendite grupi, mis pole z, liikmed võivad väita, et on küll nii, et see, et x kehtib y-i suhtes, kehtib z-i suhtes, aga ei kehti nende suhtes. Seega eeldab antud relativisimi vorm, et väide "x kehtib y-i suhtes", kus y on olend või olendite grupp, tõesus ei sõltu x-i ja y-i vahelise suhte suhtest y-ist erinevate olendite või olendite grupiga.

Eetika dialektika

Verivärske dialoog 

 

Eetika dialektika

Karmo Talt

 

Hõimupealik: See on ainus võimalus haiguspuhangu põhjustatud paanika küsimust lahendada.

Esimene nõuandja: Selle võimaluse hind on liiga ränk. Me peaksime selleks ühe enda seast nõiaks kuulutama.

Pealik: Paanika kestmine põhjustaks ju rohkem kurja kui "nõia" karistamine.

Esimene: Ma leian, et kõiki vahendeid lubades hakkab teo tagajärgedest lähtumine ennast eitama. Me vajame, et inimesed lähtuks oma kohustustest.

Pealik: Nagu kohustus õiglaselt käituda?

Esimene: Just.

Teine nõunik: Kas kohustuste järgmine võib ennast eitama hakata.

Esimene: Kuidas nii?

Teine: Kas sa mitte ei andnud teise hõimu sõjavangi, kes end puuõõnde peitis, tolle hõimu piiluritele välja?

Esimene: Minu kohus oli mitte valetada.

Teine: Ausameelsus pole ju ainuke voorus. Praktiline tarkus võib nõuda, et sa kaaluks, kui ausameelselt käituda.

Esimene: Ja sa tahad öelda, et voorustest lähtumine ei hakka ennast eitama?

Teine: Muidugi hakkab, kui kohusetundlikkus vooruste hulgast välja arvata.

Pealik: Nüüd ma ütlen teile, miks mina sobin pealikuks ja teie ainult nõunikeks.

Esimene: Kogu austuse juures, see on lihtsalt nii kujunenud.

Teine: Ma vist mõistan. Voorustest lähtumine hakkab end eitama ka siis, kui vooruste hulgast tegude tagajärgedega arvestamine välja arvata.

Pealik: Just, mu nõuandjad. 

Tagajärje eetikast piiratum vaade heade tagajärgede rollile tegude eetilisuse tagamisel ja teised eetikateooriad

Tagajärje eetikast piiratum vaade heade tagajärgede rollile tegude eetilisuse tagamisel ja teised eetikateooriad 

Karmo Talts 

 

Vaatame tagajärje eetikast piiratumat vaadet, et teo võimalikud head tagajärjed on teo eetilisuseks tarvilikud. See tekitab küsimuse, millistest tingimustest piisab juhul, kui teol on võimalikult head tagajärjed, selleks, et tegu  oleks eetiline.

Vaatame nüüd võimalust, et sel juhul piisab teo eetilisuseks sellest, et me sooritame teo heade kavatsustega. See vaade põhjendab korraga seda, miks heade tagajärgedega ilma heade kavatsusteta sooritatud tegu ei pruugi olla hea ja seda, miks heade kavatsustega inimene üldse peaks planeerima ja vahendeid valima.

Vaatame nüüd võimalust, et heade tagajärgede tingimuse täidetuse korral piisab teo eetilisuseks sellest, et teo sooritajal on voorus või voorused, mis kallutavad teda just nende tagajärgedega tegu sooritama. See vaade põhjendab korraga seda, miks on moraalne karakter oluline ja seda, miks vooruslik inimene üldse peaks planeerima ja vahendeid valima.

Vaatame nüüd võimalust, et vähemat üks neist on juhul, kui  teol on võimalikult head tagajärjed, teo eetilisuseks piisav, aga kumbki pole tarvilik. See jätab lahtiseks võimaluse, et deontilise, tagajärje eetilise ja vooruseetilise komponendi koosesinemine on selleks piisav ja tarvlik, et tegu oleks eetiline.

Vaatame seda võimalust lähemalt. See seletab seda, miks kõik need komponendid eetikas esile kerkivad ja samas, miks eetika küsimused pole seni lõpliku lahendust leidnud.

Kategooriline imperatiiv ja võimalike maailmade vahelised erinevused

Kategooriline imperatiiv ja võimalike maailmade vahelised erinevused

Karmo Talts 

 

Vaatame, miks paljude inimeste jaoks ei tundu veenev, et valetada ei tohiks kunagi. Maailm, kus meilt ootab informatsiooni paheline inimene ei ole maailmaga, kus meilt ootab informatsiooni vooruslik inimene, piisavalt sarnane, et neis saaks lähtuda samast printsiibist valetamise kohta. 

Ülditame selle tähenduse kategoorilise imperatiivi jaoks. Võimalikud maailmad ei pruugi olla nii sarnased, et nende jaoks kehtiks sama imperatiiv. 

Sõnastame nüüd piiratuma imperatiivi. Käitu maailmaga w maksimaalselt sarnastes maailmades nii, et sinu käitumine saaks olla maailmaga w maksimaalselt sarnastes maailmades üldiseks käitumise printsiibiks

Tehe "predikaat pole seda tüüpi predikaat, mida saab omistada antud objektile"

Tehe "predikaat pole seda tüüpi predikaat, mida saab omistada antud objektile" 

Karmo Talts

 

Võtame kasutusele tehte "P ei ole seda tüüpi predikaat, mida saab rakendada x-ile". See tehe võib esineda nii predikaadi sees, kui ka väite ees, jättes täpsutamata, milline väites esineb predikaat on selline, mida x-ile ei saa omistada.
Vaatame nüüd uut loogikaseadust, mille see kaasa toon. Ei saa korraga olla nii, et P kasutab predikaati Q, mis on seda tüüpi predikaat, mida saab omistada neile objektidelem, millele P Q omistab ja et P ütleb midagi sisukat.

Tarski skeemi variant väidete hulkade jaoks

Tarski skeemi variant väidete hulkade jaoks 

Karmo Talts

Sõnastame Tarski skeemi versiooni väidete hulkade jaoks. Väidete hulk gamma on tõene parjasti siis, kui on nii, nagu kõik väited gammas ütlevad.
Vaatame nüüd igapäevaseid näited. Kõik mida Teet ütleb on tõene pajasti siis, kui on nii, nagu kõik väited Teedu öeldud väidete hulgas ütlevad. 

Kvantfüüsika loogikale sobiv eitus

Kvantfüüsika loogikale sobiv eitus 

Karmo Talts

Vaatame, milline eitus sobiks kvantfüüsika loogikale. Kuna tulemused sõltuvad mõõtmiset, siis  P eitus ei pea ütlema, et pole nii, et P, vaid ütlema, et on välistatud, et mõõtmise tulemus ütleb, et P. 
Vaatame nüüd kahekordset eitust. Kui see käitub intuitsionistlikult ja seda ei saa ellimineerida, siis see ütleb, et pole välistatud, et mõõtmise tulemus ütleb, et P.
Vaatame nüüd superpositsiooni. Selle saab kirja panna P kahekordse eituse ja Q kahekordse eituse konjunktsioonina ja see ütleb, et pole välistatud, et mõõtmise tulemus ütleb, et P ja pole välistatud, et mõõtmise tulemus ütleb, et Q.

Elueitav väärus

Verivärske dialoog 

 

Elueitav väärus 

Karmo Talts

 

Friedrich: Iga tõde on kelelgi perspektiivist nähtud tõde.

üli-Friedrich: Kas ka iga väärus pole kellegi perspektiivist nähtud?

Friedrich: Ära nüüd ütle, et ma paljastasin selle, et kristliku moraali ilmutatuks pidamine on teatud perspektiivist nähtud väärus?

üli-Friedrich: Miks ka mitte? Või sa väidad, et sa lihtsalt esitasid enda perspektiivi?

Friedrich: Ma paljastasin ju ainult, et tegu on teatud perspektiivist nähtud elueitava vaatega.

üli-Friedrich: Mitte nii kiiresti. Elueitava tõe ja elueitava vääruse vahel saab vahet teha.

Friedrich: Kuidas nii? Kõik elueitavad vaated panevad meid elusse negatiivelt suhtuma.

üli-Friedrich: Ainult mõned elueitavad väärused on selliseid ja leidub ka teistsuguseid.

Friedrich: Millised need teistusgused elueitavad väärused siis on?

üli-Friedrich: Need, mis lihtsalt ei tööta.

Friedrich: Need siis, millest lähtudes ei õnnestu tugevamaks saada sel viisil, nagu nende vaadete järgi peaks olema võimalik tugevamaks saada?

üli-Friedrich: Miks nii tagasihoidlikult. Ka need, millest lähtudes ei õnnestu ellu jääda. 

Mõõtmise mõju mõõtmistulemusele ja ebamäärasus kvantfüüsika ning potentsiaalsete mõõtmistulemuste kohta käivate väidete vorm

Mõõtmise mõju mõõtmistulemusele ja ebamäärasus kvantfüüsikas ning potentsiaalsete mõõtmistulemuste kohta käivate väidete vorm 

Karmo Talts

Vaatame selle, et mõõtmine mõjutab kvantfüüsikas tulemust, tähtsust potentsiaalsete mõõtmisetulemustega seotud väidete sõnastamise jaoks. Need väited tuleb sõnastada konditsionaalidena, mille eeldus räägib mõõtmise toimumisest.

Vaatame nüüd määramatuse tähendusest nende konditsionaalide eelduste sõnastamise jaoks. Need eeldused peavad rääkima ka sellest, mida ei mõõdeta.
Toome näited. Kui mõõdetakse impulssi ja ei määrata asukohta, siis ... Kui määratakse asukoht ja ei mõõdeta impulssi, siis ... Kui määratakse (teatud täpsusega) asukoht ja (teatud täpsusega) mõõdetakse impulssi, siis ..

Eeldustes ja järeldustes sisalduv informatsioon ning koondamise struktuurne reegel

Eeldustes ja järeldustes sisalduv informatsioon ning koondamise struktuurne reegel 

Karmo Talts

Vaatame eeldustes sisalduva informatsiooni ja järelduste suhet. Kuna järeldused tulenevad eeldustest, siis sisaldub järeldustes olev informatsioon eeldustes ja järeldustes esitatakse see informatsioon teisiti struktureeritud kujul.
Vaatame nüüd selle tähendust koondamise struktuurse reegli jaoks. Koondamise reegel lubab meil käsitleda juba kasutatud eeldusi nii, nagu oleks neis sisalduva informatsiooni puhul tegu järeldustes sisalduvale informatsioonile lisanduva informatsiooniga.
Vaatame nüüd koondamise kasutamisega seotud ohtusid. Võib juhtuda, et sama informatsiooni mitmekordne esinemine loob mulje, et objekte, mille kohta informatsioon käib, on mitu korda rohkem kui tegelikult.
Vaatame nüüd paradokse. Kui me oleme paradoksaalsest eelduste hulgast gamma tuletanud eelduste hulga alpha, mis sisaldab vähemalt ühe gammas sisalduva väite eituse, siis eelduste ja järelduste hulgas sisalduva informatsiooni erinevaks informatsiooniks lugemisel näib, et meil on kaks vasturääkivat informatsioonihulka, kuigi tegelikult on meil tegemist anomaalselt struktureeritud informatsioonihulgaga.

Piiripealsete juhtude kohta käivate väidete formaliseerimine ja lõpmatult väiksed arvud

Piiripealsete juhtude kohta käivate väidete formaliseerimine ja lõpmatult väiksed arvud 

Karmo Talts

Vaatame piiripealsete juhtude kohta käivate väidete formaliseeriminet matemaatika seisukohast. Kõige täpsem oleks juhul, kui asjad on selle, et on nii, et P, piiril, kasutada tõeväärtuste tähistamiseks arvude, mille hulka kuuluvad ka lõpmatult väiksed arvud, vahemikku nullist üheni. Sel juhul võib P tõeväärtus olla ühest lõpmatult väikse arvu võrra väiksem.

Vaatame nüüd võimalusi piiripealseid juhte modelleerida siis, kui me ei taha kasutada nii rikka struktuuriga arve. Me võime määrata piiripealsele juhul ligikaudse hägusate väärtuste vahemiku, kuhu väite tõeväärtus kuulub või määrata väite tõeväärtuse limiidiks kõige kõrgema tõeväärtuse.

Tõeväärtuseta väited ja Tarski skeem

Tõeväärtuseta väited ja Tarski skeem 

Karmo Talts
 

Vaatame tõeväärtuseta väidete ja Tarski skeemi suhet. Kui P on tõeväärtuseta, siis P pole tõene. Seega siis, kui P on tõeväärtuseta, pole väited "kui P, siis P on tõene" ja "kui P on tõene, siis P" mitte-tühjalt tõesed. Kui P on tõeväärtuseta, siis P pole väär. Seega siis, kui P on tõeväärtuseta, pole väited "kui P, siis P on tõene" ja "kui P on tõne, siis P" tühjalt tõesed. Seega tõeväärtuseta väidete puhul pole bikonditsionaal "P on tõene parjasti siis, kui P" tühjalt tõene ega mitte-tühjalt tõene. Seega tõeväärtuseta väidete puhul Tarski skeem ei kehti.

Astmeline tõe vastavuse käsitlus

Astmeline tõe vastavuse käsitlus 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise tõe käsitluse: tõene väide vastab tegelikkusele või vastab tegelikkusele vastavatele väidetele või vastab tegelikkusele vastavatale väidetele vastavatele väidetele jne.
Vaatame nüüd valetajalauset. Kuna ta on väite kohta käiv väide, siis tema tõesuseks peab väide, millele ta vastama peab, peab ise vastama endast millelgi erinevale. Kuna väide millele väide, millele ta vastama peab, vastama peab, on väitele viitav väide, siis see peab vastama endast millelgi erinevale. See ahel ei jõua kunagi viimase väiteni, mis vastab või ei vasta tegelikkusele ja ei ole võimalik kindlaks teha, kas kõik lülid vastavad selles ahelas sellele, millele nad vastama peavad, et kogu ahel tõene oleks.

Naiivse ja rafineeritud tõe predikaadid

Naiivse ja rafineeritud tõe predikaadid 

Karmo Talts 

 

Sõnastame naiivse tõepredikaadi. Väide P on naiivselt tõene parajasti siis, kui P, sõltumata sellest, kas P väldib iseendaga samale tasandile kuuluvatele väidetele viitamist.

Sõnastame nüüd rafineeritud tõepredikaadi. Kui väide on naiivselt tõene ja väite eitus pole naiivselt tõene, siis on väide rafineeritult tõene.

Eksplitsiitsed reeglid selle, et väide kasutab endale viitamiseks oma nime, vältimiseks

Eksplitsiitsed reeglid selle, et väide kasutab endale viitamiseks oma nime, vältimiseks 

Karmo Talts

 

Sõnastame eksplitsiitse reegli väidetele nimede andmise jaoks,  mis välistab selle, et väide kasutab otseseks enesele viitamiseks oma nime. Nime X ei tohi panna väite Y nimeks siis, kui Y kasutab X-i.
Sõnastame nüüd pöördreegli nimesid kasutavate väidete sõnastamiseks. Väide Y tohib kasutada nime X siis, kui X ei ole Y-i nimi.

Väidete ebakonsistentsed nimed

Väidete ebakonsistentsed nimed 

Karmo Talts

 

Võtame kasutusele väite ebakonsistentse nime kontseptsiooni. Nimi X on väite Y ebakonsistentne nimi siis, kui nii X-ist kui ka X-i eitusest järeldub vasturääkivus ja juhul, kui X poleks olnud Y-i nimi, poleks nii X-ist kui X-i eitusest järeldunud vasturääkivus.
Vaatame nüüd selle tähendust, et juhul kui X on Y-i ebakonsistentne nimi, järeldub vasturääkivus ka X-i eitusest. Kui X on ebakonsistentne nimi, siis on problemaatilised ka nime X-i kasutavad väited.
Vaatame nüüd võimalikke edasi uurimisküsimusi. Kui X on ebakonsistentne nimi, kas siis X-i väites või X-i kasutavat väidet väites me esitame pseudoväite? Või on tegu tõeliste vasturääkivustega? Või on tegu millegi muuga? 

Väidete omaduste sõltuvus väidete süsteemist ja müra hulga modelleerimine

Väidete omaduste sõltuvus väidete süsteemist ja väites sisalduva müra hulga modelleerimine 

Karmo Talts 

 

Vaatame selle tähendust, et väidete hulk moodustab süsteemi. Väidete omadused sõltuvad ka süsteemist, mitte ainult väitest iseendas.

Vaatame nüüd viitamiste ahelat, kus ei ole viimast väidet, mis ise mõnele väitele ei viita. Selline ahel tekitab struktuurse müra.

Vaatame nüüd selle tähendust, et väidete hulk võib sisaldada müra. Väited ei pruugi olla tõesed ega väärad.

Vaatame nüüd selle tähendust loogika jaoks. Klassikaline loogika käsitleb müra-vabasid väiteid. Mõned loogikas käsitlevad mingit laadi müra sisaldavaid väiteid. 

Vaatame nüüd neid loogikaid. Need tagavad, et vähemalt üks väitest P tulenev järeldus ei sisalda rohkem müra kui P. 

Vaatame nüüd müra, mille määra ei ole võimalik modelleerida. Sellise müra puhul ei ole võimalik tagada, et vähemalt üks väitest P tulenev järeldus ei sisalda rohkem müra kui P.

Süütute elude päästmise paradoks ja väited täpsustamata elu päästmise kohta

Süütute elude päästmise paradoks ja väited täpsustamata elu päästmise kohta 

Karmo Talts

Vaatame kohustust päästa olukorras, kus saab päästa ainult ühe elu, päästa üks elu. Väide elu päästmise kohta pole väide konkreetse elu päästmise kohta. Seega me peame päästma elu.
Vaatame nüüd olukorda, kus me päästame esimese elu. Kui me päästame esimese elu, siis me päästame elu. Järelikult me käitusime õigesti.
Vaatame nüüd olukorda, kus me päästame teise elu. Kui me päästame teise elu, siis me päästame elu. Järelikult me käitusime õigesti.

Süütute elude päästmise paradoks ja maailma ebaõiglus

Süütute elude päästmise paradoks ja maailma ebaõiglus 

Karmo Talts

Vaatame süütute elude päästmise paradoksi. Mõlema elu päästmata jätmine on kas õiglasem kui üks kõik kumma elu päästmine või on vähemalt sama ebaõiglane.
Vaatame nüüd, millal pole mõlema elu päästmata jätmine kõige õiglasem viis käituda. See on nii siis, kui maailm, kus hävivad mõlemad elud, on ebaõiglane.
Vaatame nüüd olukorda, kus me päästame esimese elu. Maailm, kus me ei saa päästa mõlemat elu on ebaõigalne, mitte ei ole meie tegu ebaõiglane.
Vaatame nüüd olukorda, kus me päästame teise elu. Maailm, kus me ei saa päästa mõlemat elu on ebaõiglane, mitte ei ole meie tegu ebaõiglane.
Vaatame nüüd, mis räägib selle vaate kasuks, et maailm on ebaõiglane, jättes intuitsioonid kõrvale. Kui maailm on ebaõiglane, tekivad meil uued kohustused maailma tulevikus õiglasemaks muuta.
Vaatame nüüd kohustuse maailma muuta teisi aspekte selle kõrval, et meil on kohustus muuta maailma õiglasemaks ja paremaks. Meil on ka kohustus tagada, et meil oleks tulevikus kergemad valikud ja kohustus tagada, et ka tuleviku inimestel oleks kergemad valikud.

Vasturääkivus ja küsimuste-vastuste suhe

Vasturääkivus ja küsimuste-vastuste suhe 

Karmo Talts

Sõnastame küsimuste ja vastuste keskse arusaama vasturääkivuse seadusest: väide P ei saa korraga olla tõene vastus küsimusele Q ja väär vastus küsimusele Q.
Vaatame nüüd paradokse. Kui paradoksaalne väide P pole kooskõlaline, siis pole P kooskõlaline vastus vähemalt ühele küsimusele Q. Seega ei vasta P ühelegi küsimusele.
Vaatame nüüd küsimust "kas P on tõene", kus P on paradoksaalne väide. Kui on lubatud, et leidub küsimusi, millele ei leidu vastust, siis ei tekita see probleemi, et sellele küsimusele ei leidu vastust.

Müra sisaldavad väited ja valetaja paradoks

Müra sisaldavad väited ja valetaja paradoks

Karmo Talts

 

Vaatame müra sisaldavaid väiteid. Kui me püüame müra sisaldavast väitest P teha järeldusi, siis vähemalt üks P-st tulenev järeldus on müra sisaldav väide ja me riskime teha müra sisaldava järelduse.

Vaatame nüüd väidet, et valetajalause sisaldab müra. Asendades väljendi "see väide" valetajalausega saame me, et väide "väide "see väide on väär" on väär" sisaldab müra. See, et valetajalause järeldus sisaldab müra, on kooskõlas sellega, et valetajalause sisaldab müra.   

Inimeste, kogukondade, olendite ja liikide olemine

Inimeste, kogukondade, olendite ja liikide olemine 

Karmo Talts
 

Vaatame käepärast olevate ja käe juures olevate olevate olemist. See ei hõlma kogu olemist.

Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Lisaks maailmale on inimene kogukonnas ja inimeste, kes ei kuulu tema kogukonda, vastas ja kogukondade, kuhu ta ei kuulu, vastas. (Kuna nemad või need kogukonnad, on inimese vastas, siis on vastas-olemine vastastikkune.)
Vaatame nüüd sellet tähendust, et teised olendid on olemas. Inimene on ka eluslooduses ja oma liigis, ja olendite, kes ei kuulu tema liiki, ja liikide, millesse ta ei kuulu vastas ja nemad või need on tema vastas.
Vaatame nüüd inimese suhet oma kogukonnaga. Enamasti inimene rohkem või vähem ladusalt toimib oma kogukonnas ja selleks, et märgata kogukonna ja selle horisondi juures midagi, mida ei ole vaja igapäevaselt arvesse võtta, tuleb kogukonnast distantseeruda, seista kogukonna vastas nagu keegi, kes sellesse ei kuulu.
Vaatame nüüd inimese suhet teiste oma kogukonna liikmetega. Enamasti saab inimene nendega läbi käimisega rohkem või vähem ladusalt hakkama ja selleks, et märgata neid mitte ühena kogukonnaliikmetest meie ümber, tuleb nii kogukonnast, kui aktiivsest igapäevasest läbi käimisest nende inimestega distantseeruda, seista nende kui inimeste ja olendite vastas.
Vaatame nüüd inimeste, kes ei kuulu meie kogukonda, vastas seismist. Teadlikkus sellest vastas seismisest koos vahendite puudumiseks ladusaks läbikäimiseks nende inimestega tekitab ebakindlust ja võib kustuda eilse tunde, et seistakse kellegi võõra vastas. Selle ületamiseks tuleb lähenda, leida viisid selliste inimestega läbi käimiseks. Aga kuna see vastas seismine on vastastikkune, siis peab ka lähenemine olema vastastikkune ja meie ja need inimesed peavad omavahelise läbi käimise viisid leidma ühiselt.
Vaatame nüüd selle tähendust, et teised meie kogukonna liikmed on olemas. Nad ei pruugi teise kogukonna liimetega läheneda nagu meie. Konfliktide korral tekib meil valik, kas seista meie kogukonna teiste liikmete ja teise kogukonna liikmete vahele ja püüda neid lepitada, või seista teise kogukonnaliikmete poolele ja neid ühiselt kaitsta. 

Vaatame nüüd meie suhteid teiste olenditega. Kui nende olendite jaoks saab avaneda meie olemine, siis laieneb meie ja nende suhetele see, mida me uurisime vastas seismise kohta. Kui mitte, siis nad on meie ees, aga meie pole nende ees. See tähendab, et meil on valik, kas kohelda neid lihtsalt nagu asju, või käsitleda neid olenditena, kes ei saa siis, kui nad on meie ees, enda eest seista, sest meie ei ole nende ees.

Vaatame nüüd selle tähendust, et teised inimesed on olemas. Võimalik, et nad püüavad olendeid, kelle ees me pole, kohelda nagu asju. See tekitab meis kohustuse olendeid nende eest kaitstsa, seista olendite eest.  

Konditsionaal, mille tõestamiseks on tarvis tõestada konditsionaali eelduse eituse ja järelduse disjunktsioon, ja Curry paradoks

Konditsionaal, mille tõestamiseks on tarvis tõestada konditsionaali eelduse eituse ja järelduse disjunktsioon, ja Curry paradoks 

Karmo Talts

 

Vaatame konditsionaali "kui P, siis Q" ja ekivalentse disjunktsiooni "pole nii, et P või on nii, et Q" tõestuslikku suhet. Selle konditsionaali tõestamisest piisab selle disjunktsiooni tõestamiseks ja vastupidi, aga neid pole üksteise tõestamiseks tarvis.

Vaatame nüüd kondistonaali, mille tõestamiseks on tarvis tõestada "pole nii, et P või on nii, et Q". Kuna Curry lause tõestamiseks on vaja tõestada, et Curry lause on väär või absurdsus on tõene, siis meil ei ole võimalik eeldusel, et me ei suuda tõestada Curry lause väärust, tõestada Curry lause tõesust.

Loogiline pluralism ja intuitsioonid

Loogiline pluralism ja intuitsioonid

Karmo Talts

 

Vaatame ühte võimalust loogikate paljususe mõtestamiseks. Ühe ja sama väite korraga tõeseks ja vääraks lugemine ei tundu intuitiivne. Kui keegi nii väidab või meie mõttekäik näib viivat sellesse punkti, peame me teiste intuitsioonide põhjal otsustama, kas tegu on selgelt ja täielikult väära väitega, ebamäärasuse või millegi muuga ja selle järgi valima kasutatava loogika.

Vaatame, kas selline vaade välistab dialetheismi. Kindlasti välistab see trivialismi (kõik väited on korraga tõesed) ja vaate, et tõelise vasturääkivuse puhul pole tegu erandlike tingimustega. Seega on see kooskõlas Graham Priesti vaadetega, mille järgi tõelised vasturääkivused tekivad erandlikel tingimustel.

Hegel ja kõrgema järgu loogikad

Hegel ja kõrgema järgu loogikad 

Karmo Talts 

 

Vaatame Hegeli süsteemi arusaama mõistetest kõrgema järgu loogikate seisukohast. Hegel ei ütle, et leidub vähemalt üks objekt x, millel korraga on predikaat P ja pole predikaati P, vaid seda, et P läheb üle P eituseks.

Vaatame nüüd seda väidet. Kõige lähemal sellele väitele on klassikalistes kõrgema järgu loogikates väide, et P on identne P eitusega. Eeldusel, et P ja P eitus on erinevad predikaadid, rikub see identsusseadust. Igal juhul ei väljenda see dünaamilist üleminekut.

Vaatame nüüd võimalusi ülemineku formaliseerimiseks. Kui meil on teise järgu kvantoritega substrukturaalne loogika, millel on lineaarne implikatsioon, siis näeb predikaadi üleminek välja nii: kui leidub predikaat P, siis (saab) leiduma predikaat mitte-P, kus "kui ..., siis..." on lineaarne implikatsioon.

Vaatame nüüd sublanteerumist. Kui mõistest saab lineaarselt selle eituse, siis me saame ebamäärase, formaalse eituse. Kui see eitus osutub kasutuskõlbulikuks ja leidub vähemalt üks objekt x, millel pole predikaati P, siis me uurime, mille poolest x-i predikaadid konkreetselt erinevad P-st ja (mõnikord) võtame kasutusele uue mõiste.

Vaatame nüüd näidet. Leidub predikaat Punane. Me sõnastame formaalse eitava predikaadi mitte-Punane. Mõned objektid, mis pole punased, erinevad punastest objektidest ühel konkretsel viisil, mille kohta me võtame kasutusele predikaadi Roheline.

Vaatame nüüd küsitavusi vaate juures et see protsess progresseeruvalt jätkub. Lisaks sellele, et me võime sõnastada formaalse predikaadi mitte-Roheline, võib juhul, kui kõik mitte-punased objektid pole rohelised, Punase ja mitte-Punase sublanteerumine jätkuda: me võtame kasutusele predikaadid Roosa, Oranž jne.

Rossi paradoks ja piirang disjunktsiooni sisse toomisele

Rossi paradoks ja piirang disjunktsiooni sisse toomisele

Karmo Talts 

 

Vaatame järgmist piirangut Rossi paradoksi lahendamiseks: sisse saab tuua ainult sellise disjunktsiooni, mille osaväide, mis erineb eeldusest, millest disjunktsioon sisse tuuakse, ei kasuta deontilisi modaalsusi. Sellest, et me peame saatma kirja, järeldub, et me peame saatma kirja või me põletame kirja. Osaväide, et me peame põletama kirja, on lubamatu.

Hüve, kui võimalikkuse aspekt ja avatud küsimus

Hüve, kui võimalikkuse aspekt ja avatud küsimus 

Karmo Talts

Vaatame hüvet. Eeldusel, et võimatut ei pea tegema, ei ole see objektide omadus, vaid iseloomustab teatud omadustega objektide võimalikkust.
Vaatame nüüd väiteid hüve enda kohta. Need ei saa olla kujul "hüveline on objekt x predikaadiga P", vaid, et hüveline on võimalik x predikaadiga P.
Vaatame nüüd selle tähendust avatud küsimuse jaoks. Erinevates maailmad on võimalikud erinevate predikaatidega objektid. Seega võtab avatud küsimus kuju: kas siis, kui maailmas v on võimalik, et leidub objekt predikaadiga P, on P maailmas v hea.
Vaatame nüüd selle tähendust avatud küsimuse staatuse jaoks. Avatud küsimus pole mitte naturalismi nurjav küsimus, vaid praktiline küsimus selle kohta, mis on konkreetsetes maailmades hea.

Eroste vestlus

Raamatust mahu tõttu välja jäänud dialoog. 

 

Eroste vestlus

Karmo Talts
 

Pothos: Küll on armastus kannatusterikas.
Himeros: Miks sa nii ütled, mu vend?
Pothos: Sinuga ma sellest küll rääkida ei taha.
Himeros: Sest ma olen sinu meelest tundetu ja himur?
Pothos: Just.
Himeros: Või oled sina hoopis himuruseta ja tundeline.
Pothos: Mida sa sellega öelda tahad?
Himeros: Himudel on konkreetne objekt –see keda sa himustad ja konkreetne eesmärk, ihaldatud isikuga kehalisi rõõme nautida.
Pothos: Ka tunnetel on konkreetne objekt.
Himeros: Oh ei, armastatakse mitte konkreetset isikut, vaid oma ettekujutust temast. Ja tunnetel puudub eesmärk.
Pothos: Kuidas puudub eesmärk? Eesmärgiks on armastatuga kokku saada.
Himeros: Koos olemine pole ju mingi tegevus. Kohtute ja siis ei jää üle muud, kui teist jälgida ja pikkamööda tema vigu tundma õppida.
Eros: Kuulsin teie vestlust mu vennad ja tahaksin sõna sekka öelda.
Pothos: Muidugi võtad sa alati sõna, sest sa räägid nende eest, kes ei ole lahus või kelle armastus leiab vastamist.
Eros: Aga vend, nende pärast, kes eesmärgile ei jõua, ei saa neid maha vaikida, kelle tunded vastamist leiavad.
Himeros: Ka minu meelest on sinu vaade piiratud, vend Eros. Koosolemine on hetk, kus armastaja saab end petta, et ta on sihile jõudnud. Aga tunnetel ei ole eesmärki.
Eros: Alustame sellest, et see, et tunnete objekt on midagi kujuteldavat, pole üldse paha.
Himeros: Kuidas nii? Sina õhutad tühja tuule taga ajamist ja Pothos õhkab, kui tuuletallaja oma näilist sihti alles püüab.
Eros: Kujuteldav on midagi võimalikku. Ja armastaja aitab oma armastuse objektil paremaks saada, sest armastatu püüab tema ideaalidele vastata.
Himeros: Päriselt püüavad seda vähesed.
Eros: Sellepärast, et mõned nooled ei jõua sihile...
Himeros: Mis nooled? Ära räägi nii luuleliselt.
Pothos: Ta pidas muidugi silmas,et kõik ei saa oma igatsuste objektiga kokku.
Eros: ...ja mõned ei võida peaauhinda, vaid kõigest ajutiselt kohtuvad ja mõnikord heidavad sealjuures ühte. Aga sellepärast ei saa neid maha vaikida, kes rohkem  üritavad ja paremaks saavad, mu vennad.

Loogika ja müra infokanalis

Loogika ja müra infokanalis 
Karmo Talts

Vaatame klassikalist loogikat informatsioonikanalis oleva müra seisukohast.Vasturääkivuse seadus ütleb, et kui ühes ja samas informatsioonikanalis on väide ja väite eitus, siis tekib müra.

Vaatame, kas seda saab põhjendada. Kuigi väär väide kannab väärinformatsiooni, siis väär väide on korrastatud ja tegu pole iseenesest müraga. Müra tekib siis, kui tõene ja väärinformatsioon samas kanalis tekitavad segadust, millist signaali just esitatakse.

Vaatame nüüd võimalust, et müra väiteid sisaldavas infokanalis ei esine ainult vasturääkivuse kujul. Võib väita, et kui väide viitab endale või väited viitavad üksteisele, siis võib samuti tekkida müra. Seda laadi müra oleks siis paradoksaalsus.

Vaatame, kas seda saab põhjendada. Kui väited viitavad väidetele ja on viimane väide, milleni viitamiste ahel välja jõuab, siis see väide fikseerib ülejäänud väidete tähenduse.  Kui väited viitavad väidetele ja pole viimast väidet, milleni viitamiste ahel välja jõuab, siis tekib segadus, kuidas signaale tõlgendada.
Vaatame nüüd välistatud kolmanda seadust. See, et kanalis on üks ainus väide ja see väide on tõene, on selle, kui kanalis on tõesed väited erijuht ja see, et kanalis on üks ainus väide ja see väide on väär, on selle, kui kanalis on väärad väited erijuht,  Vasturääkivuseta kanalis on seega välistatud kolmanda seaduse järgi ainult tõesed või ainult väärad väited. Kui me ei tunnista muid müra vorme mõistelises mõtlemises peale vasturääkivuse, siis müra vältimisel on kaks võimalust: tagada, et kanalis on ainult tõesed väited või tagada, et kanalis on ainult väärad väited.
Vaatame nüüd muid müra vorme. Kui kanalis pole müra vasturääkivuse kujul, siis on selle kõrval, et tegu on müravaba kanaliga, milles on ainult tõesed väited või tegu on müravaba kanaliga, milles on ainult väärad väited, kolmas võimalus, et kanalis on müra paradoksaalsuse kujul. Kui leidub muid müra vorme, mis saavad esineda kanalis, milles on väited, siis on lisaks kolmandale võimalusele veel võimalusi.

 

 

  

 

 

Väidete nimed ja piirang lausemuutujate kasutamisele

Väidete nimed ja piirang lausemuutujate kasutamisele 

Karmo Talts

Sõnastame järgmise piirangu lausemuutujate kasutamisele: lausemuutujatega võib asendada väiteid, mis ei kasuta väidete nimesid, väiteid, mis viitavad väidetele, mis ei sisalda väidete nimesid jne.
Vaatame nüüd valetaja paradoksi. X:X on väär omistab nime väitele X on väär, väide X on väär viitab väitele, mis viitab väitele X on väär jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi ei X-i ega X on väära asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.
Vaatame nüüd valetaja tsüklit. X:Y on väär viitab väitele Y:X on tõene, mis viitab väitele X jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi kumbagi valetajatsükli väidet asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.
Vaatame nüüd Curry paradoksi. C:kui C, siis absurdsus omistab nime väitele kui C, siis absurdsus, mis viitab väitele C jne., ilma et tekkinud ahelal oleks viimaseks lüliks väide, mis ei kasuta väidete nimesid. Seega ei tohi ei C-d ega kui C, siis absurdsus-t asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.

Vaatame nüüd Yablo tsüklit. Yablo tsüklis pole ühtegi väidet, mis ei kasutaks väidete nimesid. Seega ei saa Yablo tsükli väiteid  asendada lausemuutujaga ja neist ei saa järeldusi teha.

Tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest

Tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest

Karmo Talts

 

Vaatame, mida annaks tühjade tõdede eristamine mitte-tühjadest tõdedest. Kui meie eelduste hulk sisaldab eeldust, et konditsionaal "kui P, siis Q" on tühjalt tõene ja eeldust, et P on tõene, siis on meie eelduste hulk vasturääkiv. Kui meie järelduste sisaldab järeldust, et konditsionaal "kui P, siis Q" on tühjalt tõene ja järeldust, et P on tõene, siis on vähemalt üks meie eeldustest väär.

Eituse abita defineeritud hulgad ja hulkade moodustamine elementidest, mille elementidel on negatiivne predikaat

Eituse abita defineeritud hulgad ja hulkade moodustamine elementidest, mille elementidel on negatiivne predikaat

Karmo Talts

 

Üks viis hulgateoreeritili paradokse vältida on lubada hulkade moodustamist elementidest, millel on eituse abita defineeritud predikaat. Vaatame, kas siis kui me oleme konstrueerinud hulgad elementidest, mille elementide ühine predikaat on defineeritud eituse abita, saab hakata piiratud kujul kasutusele võtma hulki, mille liikmetel on negatiivsed predikaadid. Me ei luba negatiivse predikaadiga mitte-P elementidest hulkade moodustamist  mitte positiivsetest hulkadest sõltumatult, vaid nii: kui x on kõigi elementide, millel on eituse abita defineeritud predikaat P, hulk, siis elemendid, mis x-i ei kuulu, kuuluvad hulka, mille elementidel on predikaat mitte-P.
Vaatame nüüd seda hulka. See ei ole moodustatud kõigist objektidest, millel on negatiivne predikaat mitte-P, vaid see on kõigi elementide, millel on positiivne predikaat P, hulga täiend. Seega iga positiivse predikaadi P puhul leidub hulga, millesse kuuluvad kõik elemendid predikaadiga P, täiend, mille elementidel on predikaat mitte-P. 

Mitte-olemine kui olevate erinevus

Verivärske dialoog.

 

Mitte-olemine kui olevate erinevus

Karmo Talts

 

Selline: Kuidas saab mitte-olemine midagi olla?

Teistsugune: Aga võibolla on mitte-olemine ainult olevate erinevus?
Selline:Nagu siis, kui A pole neid omadusi, mis B-l või A ja C vahel pole seda suhet, mis on B ja C vahel?
Teistsugune:Just.
Selline: Aga kuidas saab siis A-l mida pole, mitte olla neid omadusi, mis on B-l?
Teistsugune: On A potentsiaal, mis erineb B potentsiaalist.
Selline: Lihtsalt B potentsiaal ise võib olla nii teostunud, kui ka teostumata.

Teistsugune: Just.

Selline: Aga kuidas saab võimatu A erineda võimalikkust B-st? Siis ei ole ju A potentsiaali.

Teistsugune: A kontseptsioon erineb B kontseptsioonist.

Selline: Aga kui A lakkab olemast?

Teistsugune: Sa pead lihtsalt seda silmas, et maailm muutub nii, et A kontseptsioon pole endam millegi kohta käimise suhtes.

Selline: Sa tõesti usud seda?

Teistsugune: Kui mul poleks A kontseptsioon, siis ma ei saaks ju mõelda, et A-d enam ei ole. 

Tähenduslike negatiivsete predikaatide küsimus

Tähenduslike negatiivsete predikaatide küsimus 
Karmo Talts

Vaatame selle võimalikke tähendusi, et paradokside juures tulevad mängu negatiivsed predikaadid. See, et näiliselt me saame defineerida negatiivse predikaadi mitte-P, ei tähenda, et leidub tähenduslik predikaat mitte-P. Sel juhul tuleb see, kas leidub tähenduslik negatiivne predikaat mitte-P, välja uurida.
Vaatame nüüd, kuidas seda välja uurida, kas leidub tähenduslik negatiivne predikaat mitte-P. Kui me konkreetsete objektide hulga x juures avastame, et x-i elementidel pole predikaati P, siis me avastame, et x-i elementidel on predikaat mitte-P ja seega leidub predikaat mitte-P, mida saab tähenduslikult rakendada x-i liikmetele. 

Vaatame nüüd, kas seda negatiivset predikaati saab tähenduslikult rakendada mõne teise hulga liikmetele. Seda, kas predikaati mitte-P saab tähenduslikult rakendada mõne teise hulga y liikmetele, sõltub sellest, kas me avastame, et y-i liikmetel puudub predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust välistatud teise seaduse jaoks. Kui objektil x on predikaat P, siis iga y-i puhul y-il on predikaat P või y pole identne x-iga, kolmandat võimalust pole.
Vaatame nüüd selle tähendust vasturääkivuse jaoks. Kui objektil x on predikaat P, siis iga y-i puhul ei saa y-il korraga olla predikaat mitte-P ja y olla identne x-iga, muidu tekib vasturääkivus. 

Soriitide paradoks ja konditsionaalide tõestamine

Soriitide paradoks ja konditsionaalide tõestamine 

Karmo Talts

Vaatame eeldust, et kui x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, siis x miinus ühe juuksekarvaga inimene pole kiilas. See on konditsionaal ja konditsionaali tõestatakse näidates, et konditsionaali eeldusest saab tuletada konditsionaali järelduse.
Vaatame nüüd eeldust, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas. See tõestab midagi ainult nende mittekiilaste inimeste kohta, kellel on x juuksekarva ja midagi nende x-ist erineva juustekarva arvuga inimeste kohta, kes on kiilad. x miinus ühe juukarvaga inimesel ei ole x juuksekarva. Seega järeldub midagi sellest, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, x miinus ühe juuksakarvaga inimeste kohta siis, kui x miinus ühe juuksekarvaga inimesed on kiilad. Kui sellest, et inimesel on x miinus üks juuksekarva, ei järeldu, et inimene on kiilas, siis ei tõesta see, et inimesel on x juuksekarva, midagi inimeste kohta, kellel on x miinus üks juuksekarva. Kui sellest, et inimesel on x miinus üks juuksekarva järeldub, et inimene on kiilas, siis ei saa eeldus, et x-i juuksekarvaga inimene pole kiilas, tõestada seda, et x miinus ühe juuksekarvaga inimene pole kiilas.

Ebamäärasuse vähendamise illustratsioon soriitide paradoksi abil

Ebamäärasuse vähendamise illustratsioon soriitide paradoksi abil 

Karmo Talts

Vaatame ebamäärasuse vähendamist soriitide paradoksi näitel. Kui x-i juuksekarvaga inimesel on palju juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel palju juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel keskmiselt juuksekarvu.  Kui x-i juuksekarvaga inimesel on keskmiselt juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel keskmiselt juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel vähe juuksekarvu. Kui x-i juuksekarvaga inimesel on vähe juuksekarvu, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimesel vähe juuksekarvu või on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilanev.  Kui x-i juuksekarvaga inimene on kiilanev, siis on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilanev või on x miinus ühe juuksekarvaga inimene kiilas.
Vaatame nüüd selle lähenemise voorusi. Kuigi on ebamäärane, kui palju juuksekarvu on palju, keskmiselt jne., on nüüd see, kui palju juuksekarvu on kiilal inimesel, vähem ebamäärane, kui ilma nende eristusteta.
Vaatame nüüd selle lähenemise puuduste vähendamist. Me võime kasutusele võtta täiendavaid täpsustusi: väga palju, väga vähe jne.
Vaatame nüüd selle tähendust praktikas. Kuigi teoorias võime me täpsustamisega jätkata lõputult, siis praktikas saavutame me ühel hetkel täpsuse astme, mille puhul ebamäärasuse aste on tühine. 

Soriitide paradoks ning osade ja tervikute eristus

Soriitide paradoks ning osade ja tervikute eristus  

Karmo Talts

Vaatame soriitide paradoksi hulkade seisukohast. Kui x-i elementi sisaldav kollektsioon on hulk, siis x miinus ühte elementi sisaldav kollektsioon on hulk.
Vaatame nüüd, mida muudab predikaatide mängu toomine. Kuigi formaalselt on ilma juusteta inimese juustekarvade hulk tühi ja me isegi ütleme, et tal on null juuksekarva, siis juusteta inimene ise ei ole tühi hulk, vaid tervik, mille osadeks ei ole juuksekarvad.
Vaatame nüüd, mida see muudab, kui me toome mängu tervikud. Kuigi leidub tervikuid, mille pärisosade hulk on tühi, siis ei leidu tervikuid, mille osade hulk on tühi. Väide "kui x-ist osast koosnev objekt on tervik, siis x miinus ühest osasat koosnev objekt on tervik" on absurdne, sest kui pole ühtegi osa, pole ka ühtegi tervikut.   

Klassihuvisid väljendav tõeskeem ja ideoloogiline väärtõde

Klassihuvisid väljendav tõeskeem ja ideoloogiline väärtõde

Karmo Talts

Püüame sõnastada klassihuvisid väljendava tõeskeemi. P on klassi x huvisid väljendav tõde parajasti siis, kui P ja klassi x esindajate huvides on väita, et P.
Sõnastame nüüd klassihuvisid väljendava ideoloogilise väärtõe skeemi. P on klassi x huvisid väljendav väärtõde parajasti siis, kui pole nii, et P ja klassi x esindajate huvides on väita, et P.

Mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistlik tõeskeem ja sotsiaalselt konstrueeritud väärtõde

Mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistlik tõeskeem ja sotsiaalselt konstrueeritud väärtõde

Karmo Talts

Püüame sõnastada mõõdukalt sotsiaalkonstruktivistliku tõekeemi. P on ühiskonnas x konstrueeritud tõde parajasti siis, kui P ja ühiskonnas on x laialt tunnistatakse seda, et P.
Sõnastame nüüd vastava sotsiaalselt konstrueeritud väärtõe-skeemi. P on ühiskonnas x konstrueeritud väärtõde parajasti siis, kui pole nii, et P ja ühiskonnas x on laialt levinud uskumus, et P.

Funktsionalistlik teadvusteooria ja teadvuse vormide mitmekesisus

Funktsionalistlik teadvusteooria ja teadvuse vormide mitmekesisus 

Karmo Talts

Vaatame, milliseid küsimusi tekitab eeldus, et teadvus on funktsionaalne. Funktsionalism ei väida eksplitsiitselt, et ei leidu funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust.
Vaatame nüüd, eelduse, et leidub funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust, tähendust teadvuse mitmekesisuse jaoks. Kui füüsikalises süsteemis toimuvad protsessid, mida ei toimu ajudes ja elusolendite kehades ja need protssesid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, siis erineb füüsikalise süsteemi teadvus elusolendi teadvusest.
Vaatame nüüd mõningaid võimalusi, mille avab eeldus, et leidub funktsionaalseid rolle, mida ei täida ajus ja elusolendi kehas toimuvad protsessid, ja mis kujutavad endast teadvust. On võimalik, et kõik kõigis füüsikalistes süsteemides toimuvad protsessid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus. Sel juhul on kõik füüsikalised süsteemid teadvusel. 
Vaatame nüüd võimaluse, et ainult mõned füüsikalistes süsteemides toimuvad protsessid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, tähendust tehisteadvuse loomise jaoks. Kui tehisteadvusega süsteemis toimuvad protsessid, mida ei toimu ajudes ja elusolendite kehades ja need protssesid täidavad selliseid rolle, milles seisab teadvus, siis erineb tehisteadvusega süsteemi teadvus elusolendi teadvusest.

Identsusteooria ja küsimus, kas ainult ajudel on teadvusseisundeid

See artikkel räägib, kui humoorikalt väljenduda, sellest, mis tunne on olla mikrolülituste konfiguratsioon? 

 

Identsusteooria ja küsimus, kas ainult ajudel on teadvusseisundeid 

Karmo Talts

Vaatame, milliseid küsimusi tekitab identsusteooria eeldus, et vaimuseisundid on identsed ajuseisunditega. Ajuseisundid on füüsikalised seisundid ja identsusteooria ei väida eksplitsiitselt, et ei leidu füüsikalisi seisundeid, mis pole ajuseisundid, ja millega mõni vaimuseisund on identne.
Vaatame nüüd, kuidas eeldus, et leidub teisi füüsikalisi seisundeid, millega mõni vaimuseisund on identne, erineb funktsionalismist. Kui füüsikalisel süsteemil on seisund x, mis on identne vaimuseisundiga y, ja ajudel ei esine seisundit x, siis ei esine ajudel vaimuseisundit y.
Vaatame nüüd mõningaid võimalusi, mille avab eeldus, et leidub teisi füüsikalisi seisundeid, millega mõni vaimuseisund on identne. On võimalik, et kõik füüsikalised seisundid on identsed mõne vaimuseisundiga ja ei leidu ühtegi füüsikalist süsteemi, millel pole vaimuseisundeid.
Vaatame nüüd võimaluse, et ainult mõned ajuseisunditest erinevad seisundid on identsed mõne vaimuseisundiga, tähendust tehisteadvuse loomise jaoks. Kui tehisteadvusega süsteemil on seisundid, mida ajudes ei esine ja mis on identsed mõne vaimuseisundiga, siis on tehisteadvusega süsteemil vaimuseisunditest, mis on ajudel, erinevad vaimuseisundid. 

Protsessualne lähenemine ja vaimufilosoofia küsimused

Protsessualne lähenemine ja vaimufilosoofia küsimused 
Karmo Talts

Eeldame, et teadvustamine on protsessuaalne ja vaatame, kuidas see vaade mõjutab vaimufilsoofilisi küsimusi.
Vaatame teadvuse identsusteooriat. Küsimus pole enam selles, kas ajuseisundid ja teadvusseisundid on identsed, vaid kas teadvustamisprotsessid ja ajus toimuvad protsessid on identsed.
Vaatame funktsionalismi. Küsimus pole enam selles, kas teadvus saab realiseeruda süsteemis, mis pole aju, vaid kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis pole ajus toimuvad protsessid.
Vaatame nüüd kitsamaid küsimusi. Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad ajudes, mis pole inimajud? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda bioloogilistes protsessides, mis ei toimu ajudes? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad süsteemides, milles toimuvad keemilised protsessid, ja mis pole bioloogilised süsteemid? Kas teadvustamisprotsessid saavad realiseeruda protsessides, mis toimuvad füüsikalistes süsteemides, milles ei toimu keemilisi protsesse?
Vaatame nüüd kaasumist. Küsimus on selles, kas on võimatu, et toimuvad kaks teadvustamisprotsessi, mis erinevad omavahel vähemalt ühes aspektis ilma, et toimuks kaks füüsikalist protsessi, mis erinevad vähemalt ühes aspektis?   

Tühjad tõed ja predikaatide definitsioonid

Tühjad tõed ja predikaatide definitsioonid

Karmo Talts

 

Vaatame väite "kõik lennukid ei ole lennumasinad" staatust ajal, kui lennukeid polnud veel valmistatud. See väide oli siis tühjalt tõene.
Vaatame nüüd, kuidas see väide sobib kokku sellega, et lennuk on definitsiooni järgi teatud tüüpi lennuvahend. See tekitab esmapilgul vasturääkivuse.
Kasutame nüüd kõrgema järgu loogikat. Väide, et lennuki predikaat on teatud tüüpi lennumasina predikaat, ei ole üldse lennukite, vaid predikaadi Lennuk kohta käiv väide.

Tugevdatud valetajalause ja hägusloogika

Tugevdatud valetajalause ja hägusloogika 

Karmo Talts 

 

Vaatame tugevdatud valetajalauset hägusloogika seisukohast. Kui me tähistame tõeväärtuse, mille tugevdatud valetajalause endale omistab v-ga, siis v on väiksem ühest. Kui v on väiksem ühest, siis v eitus on suurem nullist. On terve rida ühest väiksemaid tõeväärtusi, mille v-le kuulumise korral on v eitusel nullist suurem tõeväärtus. Seega ei ole tugevdatud valetajalause mitte vasturääkiv, vaid tekib teise taseme ebamäärasus, kus me ei tea täpselt, milline hägus tõeväärtus tugevdatud valetajalausel on. 

Nimi, kui kobar kirjeldustest

Nimi, kui kobar kirjeldustest 

Karmo Talts  

 

Vaatame võimalust, et x-i nimi on kobar kirjeldustest, millest enamikule x peab vastama,et nimi tema kohta käiks. Kui asjade teistsuguse käigu korral poleks üks neist kirjeldustest käinud x-i kohta, oleks enamik neist kirjeldustest käinud ikka x-i kohta.

Vaatame nüüd ekslike kirjelduste probleemi. Selleks, et ekslikud kirjeldused saaks probleemiks, peaks enamik x-i kirjeldusi olema ekslikud.

Vaatame nüüd analoogilist võimalust, et teistsuguse asjade käigu korral poleks x-i kohta käinud enamik neist kirjledustest. Selle erijuht on see, et teistsuguse asjade köigu korral poleks x-i kohta käinud ükski neist kirjeldustest.

Vaatame seda võimalust lähemalt. See saaks nii olla ainult siis, kui x-il oleks koos teiste tegeliku asjade käigu korral x-il puudunud omadus saada olema neil asjaoludel, kus ta oleks olema saanud.

Vaatame nüüd lähemalt lihtsalt võimalust, et x-i kohta poleks käinud enamik neist kirjeldustest. Kuna siis oleks x-i kohta vastanud enamik tervest hulgast kirjeldustest, mis erineb sellest kirjelduste hulgast, millest enamik tegelikus maailmas vastab x-ile, siis see avab võimaluse, et nimi x oleks sel juhul olnud kobar teistsugustest kirjeldustest.

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Moraaliepistemoloogia ning oleva ja olemapidava eristus

Karmo Talts

 

Vaatame oleva ja olemapidava eristust moraaliepistemoloogia seisukohast. Kui meil on vahendid olemapidava välja uurimiseks, siis see tähendab kõigest seda, et olemapidava kohta kehtivaid järeldusi saab tuletada väidete hulkadest, mis sisaldavad vähemal ühte eeldust olemapidava kohta.

Vaatame nüüd, millise kuju oleks võinud võtta sentimentaalistide vaated siis, kui nad oleks mõistnud tundeid vahendina, mis annab teadmisi olemapidava kohta. Tolleaegses kõnepruugis oleks moraalsed ideed pärinenud tunnetest ja ilmselt oleks nad mõelnud, et keerulisemad moraalsed ideid saab moodustada lihtsamatest.

Vaatame nüüd kuidas mõista mõnesid moraalseid ideid tunnetest pärinevate ideedena. Kui miski äratab meis hukkamõistu, siis on meie tundes antud pahe idee ja kui miski äratab meis heakskiitu, siis on meie tundes antud hüve idee. 

Egoism ja teised eetilised süsteemid

Egoism ja teised eetilised süsteemid 

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas egoismi puhul langevad teiste eetiliste süsteemide püstitatud küsimused ära. Kuna teol, mis pole tehtud kavatsusega taotleda omahuve, võivad mõnikord olla tagajärjed, mis on selle sooritajale kasulikud, siis tekib ka egoismi puhul moraalse kohustuse küsimus: kas egoistlik on tegutseda viisil, mis on indiviidile kasulik või on egoistlik tegutseda kavatsusega taotleda omahuvisid?

Vaatame nüüd tagajärgede küsimust. Tegudel võib olla rohkem või vähem tagajärgi, mis on teo sooritaja jaoks kasulikud. Kuna kaalutledes on võimalik ette näha, millised tegutsejale kasulikud ja mitte-kasulikud tagajärjed teol tõenäoliselt on, siis tekib ka egoismi puhul tegude tagajärgede küsimus: kas egoistlik on sooritada mistahes tegu, millel on tegutseja jaoks kasulike tagajärgi võo tegusid, millel neid tagajärgi on võimalikult palju ja teistsuguseid tagajärgi võimalikult vähe?

Vaatame nüüd vooruste küsimust. Erinevad isikuomadused võivad aidata või segada omahuvide taotlemist. Seega tekib ka egoismis küsimus vooruste küsimus: kas egoistlik on sooritada üksikuid tegusid, mis on tegutseja jaoks kasulikud, või on egoistlik kalduda (ja juhul kui indiviidil selline kalduvus või kalduvused puuduvad, kujundada endas selline kalduvus või kalduvused) tegude, mis on tegutseja jaoks kasulikud, sooritamisele?

Intuitsioonide usaldusväärsus ja mittetäielikkuse teoreem

Intuitsioonide usaldusväärsus ja mittetäielikkuse teoreem 

Karmo Talts

Vaatame eeldust, et inuitsioonidel on usaldusväärne sisu. See ei tähenda tingimata seda, et intuitsioonidel on kooskõlaline vorm.
Vaatame nüüd eeldust, et intuitsioonidel on usaldusväärne sisu, aga mitte kõigil intuitsioonidel pole kooskõlaline vorm. Mitteformaalne tõestus, mille tulemusi pole võimalik formaalsete vahenditega tõetada, ei pruugi põhineda kooskõlalise vormiga intuitsioonidel ja olla usaldusväärne.
Vaatame nüüd selle tähendust mittetäielikkuse teoreemi jaoks. Mittetäielikkuse teoreemi varjatud filosoofilised eeldused on, et intuitsioonid on usaldusväärsed ja seda mitte ainult sisult, vaid ka vormilt.

Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad

Võimsa formaalse süsteemi väidete alamhulk, mis sisaldab ainult Gödeli lauset, ja selle süsteemi väidete teised alamhulgad 

Karmo Talts

Vaatame formaalseid süsteeme, mis on piisavalt võimsad aritmeetika kodeerimiseks. Sellise süsteemi väidete hulgal on alamhulk, mille ainus element on väide "see väide pole formaalsete vahenditega tõestatav". Selle hulga elementideks olevad väited pole formaalsete vahenditega tõestatavad või selle hulga elementideks olevad väited on vasturääkivad.
Vaatame nüüd selle tähendust. Mittetäielikkuse teoreem ei tõesta, et formaalse süsteemi, mis on piisavalt võimas aritmeetika kodeerimiseks, väidete hulga vähemalt üks alamhulk, mis pole ülal mainitud hulk, sisaldab vähemalt ühte väidet, mis pole kas tõestatav või on vasturääkiv.
  

Olemine ja bioloogia

Olemine ja bioloogia 

Karmo Talts

Vaatame Sartre arusaama, et olemine eelneb olemusele, bioloogia seisukohast. Geneetilised eeldused on kaasa sündinud ja neid mapinupuleerimata ei ole võimalik iseennast kujundada selliseks, nagu meil pole eeldusi saada.
Vaatame nüüd kujunemist geneetiliste eelduste piires. Kuigi kujunemine sõltub keskkonnast, võib keskmine inimene mingil määral valida keskkonna, kus viibida või valida mingil määral seda, milliseks ta oma keskonna kujundab. See aga tähendab seda, et eneseloome seisukohast on keskkonna või selle kujundamise valikud olulised. Raske on ennast luua, tehes valikuid puhtaks eneseloomeks ebasoodsas keskkonnas.
Vaatame nüüd sotsiaalse vastutuse küsimust. See, kui keegi on heidetud keskkonda, kus tema eneseloome võimalused on piiratud, ei tähenda see seda, et ühiskond ei saa inimest aidata sellest keskkonnast pääseda või ei saa kujundada keskkonda, kus see inimene viibib, eneseloomeks soodsamaks.

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Eeldus, et võimatut ei pea tegema ja hüve definitsioon

Karmo Talts 

 

Vaatame eelduse, et võimatut ei pea tegema, tähendust hüve defineerimise jaoks. Hüvet ei saa defineerida pelgalt selle kaudu, mis hüve on, sest kui sellest, et x-l on predikaat P, piisab selleks, et x oleks hüveline, siis pole oluline, kas on võimalik, et x-il on predikaat P.

Vaatame nüüd hüve defineerimise detaile. Hüve saab iga võimaliku maailma jaoks defineerida eraldi, vastavalt sellele, mida antud võimalikus maailmas teha tuleb. Seda, kas saab anda hüve üldisema deinfitsiooni, sõltub sellest, kas on mingi ühisosa selle vahel, mis tuleb teha kõigis võimalike maailmades.

Vaatame nüüd selle tähendust avatud küsimuse jaoks. Kui me väidame, et looduslik omadus P on juhul, kui on võimalik, et millelgi on P, hea, siis küsimus, kas P on hea, tähendab küsimust, kas P on hea nendel tingimustel,  mis konkreetsetes maailmades, kus P on võimalik, esinevad. Kuna konkreetsetes võimalikes maailmades P mõjutab konkreetsete inimeste ja teiste olendite elu, siis võib avatud küsimus osutada küüniliseks küsimuseks, kas P-d võib neile inimestele ja teistele olenditele tagamata jätta ainult selle pärast, et P on looduslik omadus.

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Eetilise teo deontiline komponent ja teo tulemuslikkuse komponent

Karmo Talts 

Vaatame, kas teleoloogilisele eetikale on võimalik anda deontiline komponent. Kui tegu viib maailma selle telosele lähemale, aga teo sooritaja ei teinud seda kavatsusega viia maailma selle telosele lähemale, siis tal ei täitnud oma kohust viia maailma selle telosele lähemale.

Vaatame nüüd võimalust, et teo tulemused üldse ei loe, loeb ainult see, kas tegija kavatseb maailma viia selle telosele lähemale. See nullib ära vajaduse oma tegusid planeerida, sest planeerimine muudab teo tulemust, mitte kavatsust, millega tegu sooritatakse. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes telost valesti mõistab, teeb hea teo, kui ta püüab oma teoga viia maailma selle telose poole, mille ta usub maailmal olevat.

Vaatame nüüd vooruseetikat. Kui keegi saab oma tegude läbi paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, aga ei kavatsenud seda nii, siis ta ei täitnud oma kohust olla vooruslik.

Vaatame nüüd võimalust, et see, kas tegutseja muutub paremaks või vooruslik inimene ei muutu halvemaks, ei loe, loeb ainult see, kas ta kavatses käituda vooruslikult. See nullib ära vajaduse tegelikult ennast kujundada ja tegelikult vältida halvemakas muutumist, sest loeb ainult kavatsus. Lisaks tekib küsimus, kas keegi, kes voorusi valesti mõistab, täidab oma kohust, kui ta püüab käituda vooruslikult.

Vaatame nüüd võimalust, et ka deontilise eetika puhul tegude tulemused loevad. Siis võib juhtuda, et mõnikord siis, kui püütakse täita oma moraalset kohust, nurjutakse selles ja tekib uus kohustus edaspidi oma moraalse kohuse täitmises õnnestuda. Muidugi tuleb selleks, et see edaspidi õnnestuda saaks, tegutseda kavatsusega oma moraalset kohustust täita. 

Demagoogi kihlvedu

Demagoogi kihlvedu 

Karmo Talts 

 

Oletame, et demagoog ütleb sulle, et kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse.

Vaatame nüüd demagoogi väite tõeväärtuste ja sinu tegevuste võimalikke kombinatsioone. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle. .

Vaatame nüüd, millistel võimalustel on demagoogi argumendi järgi kõige raskemad tagajärjed. Kui sa  kogu oma raha demagoogi arvele üle ei kanna, siis sa ei lähe põrgusse ja sa kannad oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi kaotad sa ainult raha. Kui sa kogu oma raha tema arvele üle ei kanna, siis sa lähed põrgusse ja sa ei kanna oma raha tema arvele üle, siis demagoogi argumendi järgi lähed sa põrgusse.

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Tõesuse esinemisjuhud ja valetaja paradoks

Karmo Talts

 

Vaatame valetajalauset omaduste ja omaduste eisnemijuhtude eristuse seisukohast, Kui valetajalause väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu, siis ta on väär siis, kui tal pole mitte ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Kui ta on tõene, siis tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht.

Vaatame nüüd, kas on võimalik kohandada vasturääkivuse seadust nii, et selle paradoksiga toime tulla. Väitel ei saa korraga olla ja mitte olla üks ja sama tõesuse esinemisjuht. 

Vaatame nüüd võimalusi vääruse käsitlemiseks. Kui me mõistame seda, et väitel on tõesuse esinemisjuhte arvul x, nii, et väide on suhetes, mida on arvul x, tõene, siis väide on mingis suhtes väär siis, kui ta pole selles suhtes tõene.

Vaatame nüüd uuesti võimalust, et valetajalause väidab, et ta väidab endal olevat vähemalt ühe vääruse esinemisjuhu. Kui ta on tõene, siis ta on selles suhtes tõene, et tal on vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Kui ta on väär, siis ta on selles suhtes väär, et tal pole ühtegi vääruse esinemisjuhtu. Viimane võimalus on vasturääkiv. 

Vaatame nüüd võimalust, et valetajalause väidab endal olevat kõik vääruse esinemisjuhud, Kui ta on tõene, siis on ta tõene selles suhtes, et tal on kõik vääruse esinemisjuhud ja väär siis, kui ta on väär selles suhtes, et tal puudub vähemalt üks vääruse esinemisjuht. Esimene võimalus on vasturääkiv.

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad

Söödavate seente eristamine mitte-söödavatest ja tõeteooriad 

Karmo Talts

 

Vaatame küsimust, kas meie leitud seene puhul on tegu šampinjoni või valge kärbseseenega, erinevate tõeteooriate seisukohast. Tõe vastavusteooria järgi juhul, kui mõlemad väited pole väärad, vastab üks neist väidetest tegelikkusele ja juhul, kui neist vastab tegelikkusele väide, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd tõe koherentsusteooriat. See, kas väited, et tegemist on valge kärbseseenega ja et tegemist šampinjoniga, on meie teooriaga kooskõlas, sõltuvad meie teooriast. On võimalik, et kahe sarnase teooria puhul, mis erinevad teineteisest ainult detailsuseasteme poolest, erineb see, kas ja kumb neist väidetest meie teooriale vastu räägib. See, kui meie teooriast lähtumine on eluohtlik, räägib küll meie teooriast kasutamise vastu, aga otseselt ei puutu selle tõesusesse.

Vaatame nüüd väidete konventsionalistlikku põhjendamist. Kui mingis kultuuritraditsioonis puudub eristus valgete kärbseseenete ja šampinjonide vahel, siis antud küsimust isegi ei püstitu. Seda, millised tagajärjed on antud seente söömisel, võib sõltuvalt kultuurist endast tõlgendada mitte seente söömise, vaid mingi muu teguri mõjuna.

Vaatame nüüd pragmaatilist tõeteooriat. Mürgiste seente eristamisel mitte-mürgistest on selged praktilised tagajärjed ja kui me ei suuda veel mürgiseid seeni mitte-mürgistest eristada, siis on teaduse arendamisel selle eesmärgi nimel praktilised tagajärjed. Samas pragmaatilisest vaatekohast on seente uurimisel aspekte, millel pole erilisi praktilisi tagajärgi. St., et ainult osa seeneteadlaste avastustest on tõed.

Vaatame nüüd semantilist tõeteooriat.  Kui mõlemad väited pole väärad, siis on nii, nagu üks neist väidetest ütleb. Kui on nii, et tegu on valge kärbseseenega, siis on eksimisel ohtlikud tagajärjed.

Vaatame nüüd dekonstrueerimist. Kui leidub kultuure, kus ei teheta vahet šampinjonide ja valgete kärbseseente vahel, siis leidub tekste, mis seda eristust ei tee. Kui selline kultuur võimaldab seene söömise tagajärgi teisiti tõlgendada, siis võib väita, et välisteksti ei leidu, sest ühe teksti järgi olid negatiivsed tagajärjed seene söömisel ja teise järgi mitte. 

Tervikud, osad ja füüsika

Tervikud, osad ja füüsika 

Karmo Talts

Vaatame küsimust, kas tervik on oma osade summa, füüsika seisukohast. Kui keha osad ei paikneks ükteisele suhteliselt lähedal, siis nad ei mõjutaks teineteist. Kui nad ei mõjutaks teineteist, siis osa neist eemalduks üksteisest ja osa neist läheneks teineteisele kuni nad põrkavad kokku.
Vaatame nüüd selle tähendust. Tervikud ei kujuta endast üksteise suhtes teatud viisil paiknevaid osasid, vaid on osalt protsessuaalsed, hõlmates neid protsesse, mis hoiavad osade paiknemist üksteise suhtes alal.

Tõe rääkimise väärtus ja tõe teadmise väärtus

Tõe rääkimise väärtus ja tõe teadmise väärtus 

Karmo Talts 

 

Vaatame nn. tõejärgse ajastu küsimust sellest lähtudes, kas demagoogid eelistaksid oma isikliku asjade korraldamisel lähtuda tõest või väärusest. Tõenäoliselt nad eelistaksid nende korraldamisel lähtuda tõest.

Vaatame nüüd selle tähendust tõe väärtuse jaoks demagoogide jaoks. Demagoogide jaoks on tõe teadmine väärtuslik. See, mis nende jaoks ei ole iseenesest väärtuslik, on tõe rääkimine.

Vaatame nüüd usaldust demagoogide vastu. Demagoogide usaldajad ei mõista, et demagoogid räägivad seda, mis on nende jaoks kasulik.

Vaatame nüüd selle tähendust tõe rääkimise väärtuse jaoks ühiskonnas laiemalt. Tõe rääkimine on enamiku inimeste jaoks nii väärtuslik, et neil on raske ette kujutada, kui silmakirjalikud võivad inimesed, kelle jaoks tõe rääkimine iseenesest pole väärtuslik, olla. 

Eetiline meditatsioon

Eetiline meditatsioon 

Karmo Talts 

 

Vaatame seda, kuidas näeks välja Descartes'lik skepsis eetilistes küsimustes. Mis siis, kui kristliku jumalana esines deemon, kes kirjutas meile ette pahelise käitumise?

Vaatame nüüd selle küsimuse seost mõtlemisega. Iseneenesest see, et ma selle küsimuse üle mõtlen, ei oma eetilist tähendust.

Vaatame nüüd selle tähendust, et ma sellest küsimusest hoolin. See näitab, et mulle läheb korda, kas ma eksin. Seega on eksimine minu jaoks vähem väärtuslik, kui mitte eksimine.

Hoolin sellest, kas eksin, seega on miski minu jaoks väärtuslik. 

Hüve ja dialektika(d)

Hüve ja dialektika(d)

Karmo Talts 

 

Vaatame, kas hüvet on võimalik mõista hegellikult. Pahe sublanteerub hüvega. Kuidas seda konkreetselt mõista on lahtine. Näiteks võib seda mõista kristlikult, kus pahe läheb lunastatud saamise käigus üle hüveks.

Vaatame nüüd, kuidas näeks välja marksistlik, vastupidine skeem. Pahe eitab hüvet, nii, et hüve küll mingil kujul jääb alles, aga pahelise teo läbi läheb selle kätte, kes pole hüvet loonud.

Vaatame nüüd selle võimalikku tähendust. Ekspluateerimine on kõrgetasemeline hüve omandamine pahelisel viisil, madalamal tasandil esineb see sõjakäigu abil hüve omandamise, röövimise, vargusena jne. 

Vaatame nüüd, kuidas näeks välja fichtelik, eneseteadvuse arengu keskne lähenemine. Meie enesemõistmine sõltub sellest, mida me teistele teeme. Nende heakskiit või hukkamõist mõjutab seda, kuidas me end mõistame.

Vaatame nüüd selle võimalikku tähendust. Hukkamõistuga kaasneb oht, et hukkamõistetu mitte ei muuda oma käitumist, vaid hakkab end mõistma pahelise olendina, kellele on paheline käitumine omane. 

Hüve iseendas ja hüve meie jaoks

Hüve iseendas ja hüve meie jaoks 

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust lähenda hüvele mitte nii, nagu Kant lähenes hüvele, vaid nii nagu Kant lähenes olemisele. Hüve iseendas tuleb eristada hüvest meie jaoks.

Vaatame nüüd, mis teeb kogemuse, et mõned teod on hüvelised, võimalikuks. Kui me lähtume arusaamast, et võimatut ei pea tegema, siis teeb selle kogemuse vähemalt osalt võimalikuks see, me kogeme maailma sellisena, milles mõnesid tegusid on võimalik sooritada.

Vaatame nüüd, kus tuleb erinevus kahe erineva inimese hüve-kogemuse vahel. Üks võimalus on, et näiteks altruistil ja egoistil pole päris sama vormiga kogemus, nii, et nii altruist, kui ka egoist küll tajuvad maailma sellisena, kus on võimalik sooritada heategusid, aga egoist ei koge neid tegudena, mis siis, kui neid sooritatakse, kutsuvad esile moraalse rahulolutunde.

Vaatame nüüd võimalust, et kogemus, et tegu kutsub esile moraalse rahulolutunde, on sisuline kogemus. Siis on võimalik, et vähemalt osa altruiste on minevikus sooritanud heategusid ja teavad oma kogemusest, et need kutsuvad esile moraalse rahulolutunde ja vähemalt osa egoiste pole sooritanud heategusid ja neil puudub (seni) kogemus, et heategude sooritamine kutsub esile moraalse rahulolutunde.

Fiktsionaalsed objektid ja objektide kontseptsioonid

Fiktsionaalsed objektid ja objektide kontseptsioonid 

Karmo Talts

Vaatame ühte võimalust käsitleda fiktsionaalseid objekte. Pegasuse kontseptsioon on tiivulise hobuse kontseptsioon.
Vaatame nüüd, kas leidub argumente sellise käsitluse kasuks. Narratiivse loomingu puhul esitatakse narratiivi kulu ja narratiivis rolli mängivate objektide kohta faktiväidete sarnaseid väiteid. Kui narratiivi moodustavaid sündmusi pole tegelikult toimunud ja samas on need sündmused suhteliselt sõltumatud sellest, mida lugeja või vaataja jne. tunneb või ette kujutab, siis on autoril suhteliselt kindlapiiriline kontseptsioon nende sündmuste kulust ja neis osalevatest objektidest, mida tal õnnestub edasi anda ja teose narratiivi ja selles osalevate objektide kohta käivad väited käivad nende kontseptsioonide kohta. 

Kahte liiki paratamatus ja olemuste küsimus

Kahte liiki paratamatus ja olemuste küsimus 

Karmo Talts

 

Vaatame kahte liiki paratamatust. Kindlas tähenduses kasutatud kontseptsioon P ei saa tegelikust maailmast mitte välja noppida neid objekte, mida P osutab, sest vastasel juhul kasutataks P-d teises tähenduses. Kui mitte-kontseptsioonil x on teatud omadused ja x-i omadused ei saa muutuda, siis on need x-i omadused paratamatud. (Aga mitte paratamatult paratamatud, sest siis kui maailm muutuks nii, et x-i omadused edaspidi saaksid muutuda, siis poleks enam paratamatu, et x-il on need omadused.)
Vaatame nüüd selle tähendust olemuste küsimuse jaoks. Kuigi arv kaheksa on paratamatult suurem seitsmest ja pole paratamatu, et arv kaheksa on planeetide arv, siis pole asi mitte selles, et arvul kaheksa oleks olemuslikud omadused ja sattumuslikud omadused, vaid selles, et me oleme arvu kaheksa defineerinud teatud viisil, planeetide arv aga on juhtumisi selline, et praegu kõlbab selle kirjeldamiseks teatud viisil defineeritud arv kaheksa. 

Kogemus ja tunne, et kogemus on millestki

Kogemus ja tunne, et kogemus on millestki

Karmo Talts 

 

Vaatame võimalust, et iga teadliku kogemusega kaasneb tunne, et see kogemus on millestki. See seletab seda, miks on raske olla skeptiline näivuse ja väärtajude suhtes: kui x näib meile mingisugune, siis meil on tunne, et x on selline, sõltumata sellest, et meil on informatsiooni, et x tegelikult ei ole selline ja kui meil on tunne, et me kogeme x-i, siis on see tunne meil sõltumata sellest, et meil on informatsiooni, et x-i ei olegi.  
Vaatame nüüd fenomenoloogilist meetodit. Kui kogemus sulgudesse võtta, siis on võimalik analüüsida seda, mida me tunneme end kogevat ja millisena me tunneme end seda kogevat.

Keele ontoloogia

Keele ontoloogia 

Karmo Talts

Vaatame keelt olemise ja oleva eristuse seisukohast. Kirjutamasolemine, lugemasolemine, rääkimasolemine ja kuulamasolemine päriselt ei kattu, kuigi suhtelemasmolemine võib hõlmata nii rääkimasolemist ja kuulamasolemist, kui ka kirjutamasolemist ja lugemasolemist.
Vaatame nüüd, kas on õigustatud rääkimine keelte sarnasusest. See, et keelt x ja y r räägitakse sarnaselt, ei tähenda tingimata, et neid kirjutatatakse sarnaselt.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida räägitakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-t, mida kirjutatakse sarnaselt. Pole välistatud, et nende keelte kõnelejad omavad erinevat lugemisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida räägitakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast kuulamisviisi.
Vaatame nüüd x-i ja y-it, mida kirjutatakse erinevalt. Pole välistatud, et nende keelte kõnlejad omavad sarnast lugemisviisi.
Vaatame nüüd keele ja olemise suhet. Keel võimaldab öelda asju nii olevate, kui ka nende olemise kohta. See aga tähendab, et keel on lihtsalt veel üks olemist raamivatest teguritest, mille abil olemist välja nõutakse.
Vaatame nüüd selle tähendust maldav-olemise jaoks. Maldavalt ootamine, et olemine avaneks viisil, millest pole ei kõneldud ega kirjutatud, püüdmata suhtlemise abil rohkem olemist välja nõuda, on üks maldav olemise viisidest.

Väike meditatsioon mõtlevast subjektist

Väike meditatsioon mõtlevast subjektist
Karmo Talts

 

Mõtlen, järelikult on võimalik, et mõtlen vääradest eeldustest lähtudes või teen mõtlemisvea. On võimalik, et mõtlen vääradest eeldustest lähtudes või teen mõtlemisvea, järelikult olen ekslik. Olen ekslik, järelikult olen vastutav oma eksituste eest.

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid

Mitte-propositsiooniline väärus ja propositsioonilise vääruse võimalikuks tegevad horisondid 

Karmo Talts

Vaatame selle tähendust, et väärtajud näitavad midagi, mida pole, tähendust ontilise sfääri jaoks. On olemas ontiline väärus, st. näib olevat miski, mida pole.
Vaatame nüüd seda, kui see, mis näib, on küll olemas, aga ta näib sellena, mis ta pole. Tegemist on ontoloogilise väärusega.
Vaatame nüüd mingil ajalooperioodil esinevaid eelarvamusi. Need võivad nii näidata midagi, mida pole, kui näidata seda, mis on, sellena, mis see pole. Tegemist on väära valendikuga.
Vaatame nüüd väärasid propositsioone. Sageli esitatakse neid põhinedes ontilisele väärusele või ontoloogilisele väärusele või väärale valendikule. Seega on kuluvad mitte-propositsioonilise väärused horisontide, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, hulka.
Vaatame nüüd, kas ainsad horisondid, millelt väärad propositsioonid võimalikuks saavad, on ülal vaadeldud väärused. Võimalik on esitada väärasid hüpoteese ja võimalik on teha vääratest eeldustest vääraid järeldusi ja teha loogikavigu, mis viivad tõestest eeldustest väärate järelduste tegemiseni. Seega ei piirdu vääraid propositsioone võimalikus tegevad horisondid ülal uuritud väärustega. 

Mõne predikaadi puudumise kaudu defineeritud predikaadid ning hulgad, mõisted ja tõeväärtused

Mõne predikaadi puudumise kaudu defineeritud predikaadid ning hulgad, mõisted ja tõeväärtused 

Karmo Talts

 

Vaatame predikaati Ei kuulu endasse, predikaati Ei käi enda kohta ja predikaati Ei ole tõene. Kõik need on defineeritud predikaadi omamise eituse kaudu, esimesel juhul predikaadi Kuulub endasse omamise eituse kaudu, teisel juhul predikaadi Käib enda kohta eituse kaudu  ja kolmandal juhul predikaadi On tõene eituse kaudu.

Sõnastame nüüd hulkade moodustamise põhimõtte: iga predikaadi P puhul on võimalik moodustada hulk elementidet predikaadiga P või on predikaat P defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu.

Vaatame nüüd predikaate, mis on defineeritud mõne predikaadi mitte omamise kaudu. Iga predikaadi P, mis on defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu, puhul on võimalik moodustada hulk elementidest, mis pole predikaat P ja millel on predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust elementide jaoks, millel pole seda predikaati.  Iga predikaadi P, mis on defineeritud predikaadi Q mitte-omamise kaudu, puhul on võimalik moodustada hulk elementidest, mis pole predikaat P ja millel puudub predikaat P.

Vaatame nüüd selle tähendust mõistete jaoks. Selleks, et mõiste x saaks ühemõtteliselt käia mõiste y kohta, peab y kuuluma vähemalt ühte hulka, millesse kuuluvatel kõigil elementidel on predikaat P, mida x-i mõiste väljendab ja selleks, et mõiste x saaks ühemõtteliselt mitte käia y-i kohta, peab y kuuluma vähemalt ühte hulka,  millesse kuuluvatel kõigil elementidel puudub predikaat P, mida x-i mõiste väljendab. Kui mõiste x ei kuulu ühtegi hulka, millesse kuuluvatel elementidel on kõigil predikaat P ja ei kuulu ühtegi hulka, millesse kuuluvatel elementidel kõigil puudub predikaat P, siis on see ebamäärane, kas mõiste x käib y-i kohta.

Vaatame nüüd selle tähendust tõeväärtuste jaoks. P-l ei ole ei kõige kõrgem ega kõige madalam tõeväärtus parajasti siis, kui on ebamäärane, kas P.

Ontilise tõe puudujäägid ja propositsiooniline tõde

Ontilise tõe puudujäägid ja  propositsiooniline tõde

Karmo Talts

Vaatame Heideggeri ontilist tõde näivuse seisukohast. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil , mis on kohane ühte liiki objektidega ümber käimiseks, käia ringi  objektidega, mis näivad esimest liiki objektidena või kui meile näib objekt olevat seal, kus objekti tegelikult ei ole.
Vaatame nüüd ebatavalisi tingimusi. Ontiline tõde veab meid alt, kui me püüame viisil, mis on harilikel tingimustel mingit liiki objektidega ümber käimiseks kohane, käia seda liiki objektide ümber ebaharilikel tingimustel.
Vaatame nüüd propositsioonilist tõde. Propositsioonile tõde võib meile paljastada näivuse, nagu siis, kui meile näib objekt kuuluvat liiki, millese see objekt ei kuulu ja propositsioonilne tõde eitab seda, et objekt kuulub sellesse liiki ja kui meile näib objekt olevat seal, kus tegelikult objekti pole ja propositsiooniline tõde eitab, et objekt on seal. Propositsiooniline tõde võib meid aidata seal, kus tingimused erinevad harilikest ja propositsiooniline tõde eitab, et objektiga ümber käimisel viisil, mis on kohane harilikel tingimustel, on need samad tulemused, mis harilikel tingimustel.
Vaatame nüüd selle tähendust. Vähemalt osaliselt on propositsiooniline tõde sõltumatu ontilisest tõest ja võib meid aidata ületada ontilise tõe puudujääke.

Eeldus, et minevik ja tulevik on pelgalt võimalikud

Eeldus, et minevik ja tulevik on pelgalt võimalikud

Karmo Talts 

 

Vaatame aja A seeriat võimaluse, et minevik ja tulevik on võimalikud, mitte tegelikud, seisukohast. Mõned võimalikud maailmad ei saa enam saada tegelikeks, aga ainult osa neist on olnud tegelikud. Neid võimalikke maailmu, mis olid tegelikud ja ei saa enam saada tegelikuks, kutsutakse minevikuks. 

Vaatame nüüd tulevikku.  Meil on komme kutsuda maailmu, mis pole veel saanud tegelikuks, tulevikuks. Kui vähemalt osa neist võimalikest maailmadest, mis ei ole veel saanud tegelikuks, ei pruugi kunagi saada tegelikuks, siis on tulevikust ainsuses rääkimine arusaamatuse tagajärg. 

Modaalsused ja teadmine

Modaalsused ja teadmine 

Karmo Talts 

 

Vaatame teadmisi modaalsuste seisukohast. Lisaks tegelikule teadmisele tuleb mängu võimalik teadmine, võimalikult võimalik teadmine jne.

Vaatame nüüd võimalikku teadmist. Kui on nii, et P, me ei tea, et P ja saame välja uurida, et P, siis on võimalik teada, et P.

Vaatame nüüd võimaliku teadmise ja pelgalt võimaliku asjaolu suhet. Kui P on võimalik ja siis, kui saab olema nii, et P, saame me teada, et P, siis on samuti võimalik teada, et P.

Vaatame nüüd järgmist võimalust: P on pelgalt võimalik ja siis, kui saab olema nii, et P, siis me saame välja uurida, et P. Maailm, kus on nii, et P, pole tingimata maailm, kus me teame, et P. Seega on võimalik, et on  võimalik, et me teame, et P.

Tingimused, mille korral väärast eksistentsiväitest järelduvad mõned tõesed järeldused, ja teooriavahetus

Tingimused, mille korral väärast eksistentsiväitest järelduvad mõned tõesed järeldused, ja teooriavahetus 

Karmo Talts

Vaatame seda, milles flogistooniteooria eksis. Flogistooriteooria eksis selles, et see, mis põlemisel põlevast kehast eraldub, põhjustab põlemist.
Vaatame nüüd selle tähendust, et midagi põlemisel põlevast kehast eraldub. Flogistooniteooria ei eksinud selles osas, et midagi põlemisel põlevast kehast eraldub.
Vaatame nüüd selle tähendust väärate väidete jaoks selle kohta, millised objektid eksisteerivad. Kui me väidame, et eksisteerib objekt omadustega P ja Q, siis sellest järeldub nii see, et eksisteerib objekt omadusega P, kui ka see, et eksisteerib objekt omadusega Q. Kui eksisteerib objekt, millel on omadus P ja millel puudub omadus Q, siis need järeldused, mis tulenevad eeldusest, et eksiteerib objekt omadusega P, on tõesed. See aga tähendab, et väärast eksistentsiväitest tulenevad mõnikord tõesed järeldused.
Vaatame nüüd selle tähendust teooriavahetuse jaoks. Kui Newtoni teooria postuleerib, et leidub tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine ja seda, et see tegur on jõud, siis järeldub sellest teooriast nii see, et leidub nii tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine, kui ka see, et leidub (veel üks) jõud. Kui uus teooria postuleerib, et leidub tegur, millest sõltub kosmilistes mastaapides suhteliselt lähestiku asuvate kehade, mille masside summa on suhteliselt suur, liikumine, aga ei postuleeri, et see tegur on jõud, siis sellest teooriast tulenevad ikkagi osaliselt vana teooriaga samad järeldused.

Väidete hulkadele viitamine, tõesuse ja vääruse väitmine ning paradoksid

Väidete hulkadele viitamine, tõesuse ja vääruse väitmine ning semantilised paradoksid 

Karmo Talts

Vaatame selle tähendust, et väidetele viitamine tähendab mingile väidete hulgale viitamist. Ainult väitele P viitamine tähendab väidete hulgale, millesse kuuluv ainus väide on P, viitamist.
Vaatame nüüd väidete tõesuse väitmist. Väide, et kõik väidete hulka gamma kuuluvad väited on tõesed, on vahend kõigi gammasse kuuluvate väidete esitamiseks.
Vaatame nüüd väidete vääruse väitmist. Kõigi väidete hulka delta kuuluvate väidete vääruse väitmine on vahend kõigi deltasse kuuluvate väidete eitamiseks.
Vaatame nüüd valetajalauset. Kui leiduks väidete hulk delta, mis sisaldab ainult ühte väidet ja see väide oleks kõigi deltas leiduvate väidete eitus, siis valetajalause oleks vahend kõigi deltasse kuuluvate väidete eitamiseks. Sellist väidete hulka ei saa olla ja seega ei eita valetajalause mingeid väiteid. 

Väite P tõeväärtus ja bikonditsionaal "P parajasti siis, kui pole nii, et P"

Väite P tõeväärtus ja bikonditsionaal "P parajasti siis, kui pole nii, et P"

Karmo Talts

Vaatame, kas P saab olla ekivivalentne iseenda eitusega. Kui P on väär, siis on tühi tõde, et kui P, siis mitte P. Samas siis on väär, et kui pole nii, et P, siis P. Kui P on tõene, siis on tühi tõde, et kui pole nii, et P, siis P. Samas siis on väär, et kui P, siis pole nii, et P. Seega nii siis, kui P on tõene, kui ka siis, kui P on väär, P ei ole ekvivalentne iseenda eitusega.
Vaatame nüüd selle tähendust tõeväärtusskeemide jaoks. Tõeväärtusskeemidesse võib sisse kirjutada, et P on tõene parajasti siis, kui P ja P pole ekvivalentne iseenda eitusega ja P on väär parajasti siis, kui pole nii, et P ja P pole ekvivalentne iseenda eitusega.

Mitte-objektiivsete interpersonaalsete tõdede kontrollimise võimalikkus ja selle piirid

Mitte-objektiivsete interpersonaalsete tõdede kontrollimise võimalikkus ja selle piirid 

Karmo Talts

Vaatame võimalust kontrollida interpersonaalseid tõdesid, mis pole objektiivsed. Kui on võimalik teha kindlaks, et kaks objekti eksisteerivad konkreetsete indiviidide kogemusest sõltumata, siis võivad sarnasel viisil nende obejtkide omadusi tajuvad indiviidid x ja y teha kindlaks, et kumbki neist tajub neid objekte erinevat oma omaduste poolest üksteisest. (Kaks objekti võivad olla ka ühe ja sama objekti kaks osa, mida nii x kui y tajuvad erinevat oma omaduste poolest üksteisest.) Samas keegi, kes ei taju x-i sarnasel viisil, ei saa otseselt kontrollida, kas x ja y tõesti tajuvad neid objekte erinevat oma omaduste poolest üksteisest.
Toome näite. Kaks inimest, kes pole värvipimedad, saavad teha kindlaks, et kumbki neist tajub süttinud foori punase tule värvi erinevat foori süttinud rohelise tule värvist. Samas ei saa värvipime inimene otseselt kontrollida, kas värvide nägijad tõesti kogevad foori erinevaid süttinud tulesid olevat erinevat värvi.