Tublidus ja parem maailm

Mahu tõttu raamatust välja jäänud dialoog.

 

Tublidus ja parem maailm

Karmo Talts

Optimist: Tere.
Pessimist: Ei tunne entusiasmi sulle vastata, aga peab –tere. Küll on moraalne olend olla raske.
Optimist: Miks siis raske?
Pessimist: Hüvetahe, mis on moraali loonud, on sihitu. Olles moraalne ollakse ise õnnetu, ebamoraalsena aga tehakse teised õnnetuks.
Optimist: Kogu sinu probleem tuleb sellest, et sa mõistad tahet valesti. Ihaldatud hüve ei ole midagi olendite välist. Hea elu elamine ja tublidus ei seisa normidele vastamises –on võimalik luua uued normid, mis aitavad meil tublimad olla.
Pessimist: Niigi on raske olemasolevatele normidele vastata. Kui suurt tublidust sa siis inimestelt nõuad?
Optimist: Ma pole üldse kindel, kas senised normid tublidust nõuavad. Nad kirjutavad ette pigem mitte-mittetubli olemise.
Pessimist. Millist erinevus sa nende võimaluste vahel näed?
Optimist: Suur hulk normidest ütleb mida ei tohi, selle asemel, et öelda, mida peab. Mitte olla kahjulik ja olla kasulik on eri asjad.
Pessimist: See kõlab pragmaatiliselt, nagu inimene oleks ressurss.
Optimist: Igatahes pole tegu majandusliku pragmatismiga. Ma ei näe majandusliku pragmatismi ja religiooni vahel erinevust. Ühe järgi sa ostad endale seda, mida sa ise luua või endale pakkuda ei suuda. Teise järgi ootad sa seda kõrgematelt jõududelt.
Pessimist: Inimene ei saa ju toetuda ainult iseendale.
Optimist: Mõtle korra selle peale, kuidas sa teistele traditsioonilise moraali pooldajatele paistad. Ka nemad näevad sind nii nagu sina teisi inimesi –ka nemad peavad oma moraalse käitumisega loobuma sinu õnne kasuks oma heaolust.
Pessimist: Moraal on teiste toetamise poole kaldu?
Optimist: Kes aitab end ise, sellel on teiste toetusest rohkem kasu, sõber hüvetahtes.