Au küsimus

Au küsimus

Karmo Talts

    
Röövel: Isand, kas lööd minuga oma klaasi kokku?
Aadlik: Oi, aga teil on klassis ju viin. Las ma kallan sinna head brändit.
Röövel: Minu joogiga teil ei kõlba kokku lüüa? Kas te ei austa mind?
Aadlik: Ma ei tunnegi teid.
Röövel: Kuidas ei tunne? Ma seisan sinu ees, mul on klaas käes, mu käsivartel on aga musklid ja te peate mu jõudu tunnistama ning seda austama.
Aadlik: Sa räägid respektist. Aga tõeline austamine nõuab au ja mis au on baaris ärplemises?
Röövel: Mul on au. Kordagi pole ma eksinud varaste koodi vastu ja teinud mehe jaoks midagi seksuaalselt sobimatut.
Aadlik: Mis loeb korralikule inimestele seaduslike varaste au? Ja piiratus seksiküsimustes on pööbellik. 
Röövel: Mina olen piiratud ja loll? Kohe saad mu rusikaid maitsta.
Aadlik: Keegi ei maitse enne midagi, kui me duellil kohtume. Praegu aga rahune maha, muidu olen sunnitud su maha laskma nagu marutõbise koera.
Lihtinimene: Kenasti panite ta paika, härra.
Aadlik: Tänan. Ma vaatan, et sa jood õlut.
Lihtinimene: Ja jään selle juurde ning mul polegi isu pidevalt kellegagi klaase kokku lüüa. Aga ma tahtsin teile öelda, et teie jutt mulle teie käitumisega võrdselt muljet ei avaldanud.
Aadlik: Kuidas siis nii?
Lihtinimene: Au siiski sõltub ühel või teisel viisil teistest inimestest. Kas siis teiste inimeste poolsest austamisest või sellest, et su häbi võib avalikuks tulla.
Aadlik: Ma ei näe selles midagi halba. Inimene on ühiskondlik loom.
Lihtinimene: Minu jaoks kõlab see nagu sa ütleks –tellis on maja materjal.
Aadlik: Sa pead silmas, et tellisest küll saab maju, aga tellis saab eksisteerida ka eraldi?
Lihtinimene: Just. Inimestest küll saab kogukondi, aga pidevalt ei tule kellelegi silma vaadata.
Aadlik: Omaette olles võib olla milline tahad?
Lihtinimene: Ma nii ei ütleks. Lõppude lõpuks peab varem või hiljem vaatama peeglisse.
Aadlik: Ja mida inimene peeglisse vaadates näeb?
Lihtinimene: Seda, kas ta on säilitanud eneseväärikuse, mu väärikas vestluspartner.