Predikaadi esinemisjuhud ja enesele viitamine

Predikaadi esinemisjuhud ja enesele viitamine

Karmo Talts 

Vaatame kuhu viib meid lähenemine, et üks ja sama objekt ei saa käia iseenda kohta. Kui me peame objektidele rakenduvaks predikaaditüüpe, viib see selleni, et ükski predikaaditüüp ei rakendu iseendale.
Vaatame nüüd seda, kui me peame objektidele rakenduvaks predikaadi esinemisjuhte. Konkreetse predikaadi P esinemisjuht saab rakenduda P esinemisjuhtudele nii kaua, kuni need on temast endast erinevad P esinemisjuhud.
Vaatame nüüd Nelson Grellingi paradoksi. Predikaat P on autoloogiline parajasti siis, kui iga predikaadi P esinemisjuht rakendub teistele predikaadi P esinemisjuhtudele peale iseenda. Predikaat P on autoloogiline parajasti siis, kui iga predikaadi P esinemisjuht ei rakendu teistele predikaadi P esinemisjuhtudele peale iseenda.
Vaatame nüüd selle tähendust väidete jaoks. Kuna predikaadi Q esinemisjuht väite P, milles esineb predikaat Q, ühes esinemisjuhus ei kattu Q esinemisjuhtudega teistes P esinemisjuhtudes, ei ole P esinemisjuhud kattuvad.
Vaatame nüüd valetaja paradoksi. Kujul "see väide on väär" püüab valetajalause käia väite-tüübi kohta. Väite esinemisjuht ei saa käia väite-tüübi kohta, mille esinemisjuht ta on, sest ta ei saa käia iseenda kohta.
Vaatame nüüd väidet "selle väite see esinemisjuht on väär". See püüab käia enda kohta ja see pole võimalik.
Vaatame nüüd väidet "selle väite kõik teised esinemisjuhud on väärad". See ei ole otseselt paradoksaalne.