Friday, April 13, 2018

Saturday, March 24, 2018

Kogemus ja asjad


               Kogemus ja asjad
               Karmo Talts

Fenomenoloog: Kogemus on alati kogemus millestki.
Psühholoog: Ja see miski on alati mingisugune.
Fenomenoloog: Mida sa sellega silmas pead?
Psühholoog: Näiteks paitab meile aer teatud värvi, teatud suuruse ja kujuga ning sirge või kõver.
Fenomenoloog: Aga miks rõhutada midagi nii enesestmõistetavat?
Psühholoog: Sest erinevust omadustes ei pruugi me veel pidada erinevuseks objektis. Näiteks kui sa keerad mulle teise külje või ma vaatan sind teise külje alt, siis sa ei tundu mulle teise inimesena vaid ma näen sinu neid omadusi, mis teisest küljest poleks paistnud.
Fenomenoloog: Kas see kõik ei näita vaid, et kogemine on elu osa? Oleks raske toime tulla, kui meie jaoks ilmneksid iga omaduste muutuse juures uued kogemusobjektid.
Psühholoog: Sa võid kogemise elulist või igapäevast praktikat puudutavat külge rõhutada küll. Aga minu näited pole kaugeltki ammendunud.
Fenomenoloog: Lase siis edasi.
Psühholoog: Uues kogemusobjektid võivad ju meile näida seotud olevat eelmistega, nad on mingit muutuste käigus eelmistest saadud. Enamasti aga peame me üksikute või väheste omaduste muutusi pealispindseks: kui sa paned silmad kinni, siis mulle näib, et silmad panid kinni sina.
Fenomenoloog: Mitte ei muutunud ma teiseks, kinniste silmadega inimeseks?
Psühooloog: Just. Aga veel üks näide –muutuvad tingimused, mis mõjutasid seda, kuidas me objekti kogeme.
Fenomenoloog: Mida sa silmas pead?
Psühholoog: Näiteks võtan ma aeru veest välja. Kuna õhk murrab valgust teisiti kui vesi, siis ei paista aer mulle enam kõverana.
Fenomenoloog: Ah seda pidasid sa selle aerust omadustest rääkimisega silmas.
Psühholoog: Just. Meil paistab, et varem nägime me aeru kuju moonutatuna.
Fenomenoloog: Äkki sa üritad sa mind selle viimase näitega manitseda? Tahad sa ju öelda, et asjadel ei pruugi olla neid omadusi, mis neil paistavad olevat. Seega ei tähenda kogemuse juurde tulemine asjade juurde tulemist.
Psühholoog: Veelgi halvem, on ju olemas väärtajud. Tulla kogemuse juurde tähendab tulla psüühika juurde, hea kogemuseuurija.


Thursday, March 15, 2018

Dekonstrueerimise kriitika


               Dekonstrueerimise kriitika
               Karmo Talts

Dekonstruktsionist: Tähendus tuleb edasi lükata.
Kriitik: Enesest mõista ja seda ma kavatsengi ühe mõiste puhul nüüd teha.
Dekonstruktsionist: Ja mis mõiste see on?
Kriitik: Populist.
Dekonstruktsionist: Aga miks sa kavatsed sellist mõistet dekonstrueerida?
Kriitik: Sest see ei ole ju neutraalne mõiste. Enamasti räägitakse populistidest halvustavalt.
Dekonstruktsionist: Ja miks see nii on?
Kriitik: Vähem sõnaosavale poliitikule või poliitikule, kes ei kavatsegi midagi muuta, on ju kasulik tõrjuda sõnakamad ja midagi muuta kavatsevad poliitikud poliitikast eemale.
Dekontstruktsionist: Mulle näib, et sa väärkasutad dekonstrueerimist.
Kriitik: Noh, ma pole veel alustanudki. Näiteks ei ole varga mõiste neutraalne.
Dekonstruktsionist: Ära nüüd ütle, et omanikele on kasulikum, kui teiste inimeste näpud tema omandist eemale hoitakse?
Kriitik: Miks sa närvi lähed? Ma pole tõeliselt suurte mõistete dekonstrueerimiseni jõudnudki.
Dekonstruktsionist: Las ma oletan, sa võtad mõrvari mõiste ette?
Kriitik: Inimene, kes tahab oma elu üle otsustada, oma elu omada, püüab hoida kontrolli all teiste võimalust temalt elu võtta. Ta tembeldab neid, kes elusid võtavad, mõrvariteks.
Dekonstruktsionist: Sa tahad lihtsalt minu meetodit kritiseerida. Aga kas sa ka märkad, et sellel, kes tahab teiste surma üle otsustada, on endal suur narratiiv?
Kriitik: Diktaatorite puhul on see nii, aga mitte teistel juhtudel. Näiteks on katse saada pärandust ju osa isiklikust loost. Ja isegi sarimõrvar ei püüa saavutada kontrolli kõigi inimeste elu ja surma üle, vaid väheste elude üle.
Dekonstrukstionist: Nüüd sa ilmutad tõeliselt halba maitset.
Kriitik: Ei, halba maitset ilmutaks ma siis, kui ma ütleks, et on olemas ka keskmised narratiivid, millele püütakse allutada väheste inimeste elu. Oih, ma ütlesingi seda.
Dekonstruktsionist: Sa tahad selle kõigega öelda, et tegelikult on dekonstrueerimisega tegeleval inimesel alati juba oma narratiiv?
Kriitik: Just. Ja selle järgi ta jagab mõisted dekonstrueerimist väärivateks ja nendeks, mis tuleb rahule jätta. Aga ma kavatsen minna veel kaugemale.
Dekonstruktsionist: Kuhu on siit siis veel edasi minna?
Kriitik: Ma väidan, et kohati on võim hea ja seega on ka suured narratiivid kohati õigustatud.
Dekonstruktsionist: Ma nõustun inimelu väärtuse narratiiviga, aga eraomandi suhtes jään kõhklevamaks.
Kriitik: Nojah.
Dekonstruktsionist: Hei, mida su käsi mu taskus teeb?
Kriitik: Aitab sul kõhklustest üle saada, hea vestluskaaslane.

Tuesday, March 13, 2018

Toimumise ja omaduste eetiline tähendus


Haakub sellega     https://dialoogid2.blogspot.com.ee/2018/03/toimumise-ja-omaduste-diferents-oleva.html
          
               Toimumise ja omaduste eetiline tähendus
               Karmo Talts

Mõtleja: Sai vast sellele heideggeriaanile mõtlemisainet antud.
Eetik: Ometi ei mõelnud sa oma ideede kogu tähendust läbi.
Mõtleja: Ka näe, uus vestluspartner. Millele ma siis ei mõelnud?
Eetik: Nendel võimalustel, mida sa kaalusid on ka eetiline tähendus.
Mõtleja: Ja milline?
Eetik: Kui olemine pole nii universaalne printsiip, siis ei pea ka eetiline printsiip olema tingimata olemapidamine.
Mõtleja: Toimuvapidamine võib täitsa hea printsiip olla. Näiteks võib elamine olla midagi, mis peab toimuma.
Eetik: Just. Muidu võiks mingite staatiliste halbade seisundite vältimise viisina näha elu puudumist.
Mõtleja: Küllap võib siiski küsida, kas elamine ei tee võimalikuks kannatamise, kui dünaamilise protsessi. Aga üksikasjadesse ma ei kavatse laskuda, vaid esitada ühe teise küsimuse.
Eetik: Ja see oleks?
Mõtleja: Milline võiks olla antusega seotud eetiline printsiip?
Eetik: Kvalitatiivsed omadused, mida ei kogeta, ei ole tegelikult antud. Võib olla mõnesid kvaliteete, mida saab kogeda, ka peab kogema.
Mõtleja: Milles see kogedatuldav siis seista võiks?
Eetik: Näiteks meeldivates kogemustes. Aga see, et üldse mõnesid kvaliteete peab kogema, püstitab uues küsimused, nagu küsimuse nende kogemise viisist.
Mõtleja: Kas see pole siis ilmne, et kogemusi, mida kellegil veel ei ole, saab neid kogemusi hankides?
Eetik: Nüüd langed sa ise olemise lumma, et kvaliteedid on millegi oleva küljed. Tuleb vaid minna oleva juurde ja tema kvaliteete kogeda.
Mõtleja: Formaalselt võiks ju nii väita, aga kuidas teisiti loodad sa siis kogemusi hankida?
Eetik: Kvaliteete võib ju luua.
Mõtleja: Värve, helisid ja maitseid?
Eetik: Just.
Mõtleja: Kogemuste hankimine võib siis olla lihtsalt oleva orjus ja sellest vabastab kunst, kui kogemuse loomine?
Eetik: Selles saaks ju toimumine ja antus kenasti kokku. Kogemuste hankimise kui olevate juurde minemise käigus ei toimu ju muud kui ainult liikumine.
Mõtleja: Aga kunstiloomisel toimuvad kujutlemine, vahendite otsimine ja teostamine?
Eetik: Neile lisandub ju veel kunstinautija poolne tõlgendamine ja kaaselamine.
Mõtleja: Kunst on tegelikult siis rikas protsesside ja sündmuste põiming?
Eetik: Jah, kunst on väga intsensiivselt elamine, hea inspireerija.

Saturday, March 10, 2018

Laastud mõtlemisest ja olemisest


Laastud mõtlemisest ja olemisest
Karmo Talts

               I

Filosoof: Mõtlen järelikult olen olemas.
Psühholoog: Sa ei paista märkavat, et sellest tõsiasjast rääkides on võimalik kasutada ka ebaisikulist tegumoodi.
Filosoof: Mõeldakse, järelikult on midagi olemas?
Psühholoog: Mõtlemine ju toimub, seega mõeldakse, järelikult midagi toimub. Aga siingi on üks aga.
Filosoof: Milline aga siin siis veel on?
Psühholoog: See, et mõtlemine on miski, mis toimub on üldistus. Triviaalne järeldus on see, mõeldakse järelikult mõeldakse. Mis sobib mulle ju hästi.
Filosoof: Kuulub ju mõtlemine ka sinu uurimisalasse.
Psühholoog: Just, hea kaaslane mõistuse uurimises.

               II

Bioloog: Küll see psühholoog oli vast pedantne.
Filosoof: Sullegi siis tundub nii, et mõtlen, järelikult olen olemas?
Bioloog: Oh ei. Pidasin tema nõudmist silmas, et järeldus mõtlemise kohta tuleb sõnastada umbisikuliselt.
Filosoof: Aga kuhu isikuline tegumood koos mõtlemise millegi toimuvaks lugemisega meid viib? Mõtlen, järelikult toimun?
Bioloog: Aga elu on ju miski mis toimub. Ei mingit mõtlevat asja, vaid elus olend.
Filoosof: Kas ka sinu järeldus ei tee muud, kui upitab sinu uurimisvaldkonda kaheldamatult toimuva uurimisvaldkonnaks?
Bioloog: Sind ju huvitab välise reaalsuse olemasolu küsimus ja selle kohta on mul vastus olemas.
Filosoof: Lase tulla.
Bioloog: Elusolend vajab ju ellujäämiseks sobivaid tingimusi ehk ökosüsteemi. Ma elan, järelikult on välismaailm olemas, sest muidu ma sureksin sobivate tingimuste puudumise tõttu.
Filosoof: Oleme kaaslased eluslooduses?
Bioloog: Just, oleme mõtlevad loomad, mitte asjad, hea liigikaaslane.


Thursday, March 8, 2018

Kunstnik ja publik


               Kunstnik ja publik
               Karmo Talts
              
Kunstnik: Kuidas ma saaksin küll ennast tunnetada?
Hääl: Aga mis siin rasket on?
Kunstnik: Ma ei saavuta ju enda suhtes vajalikku distantsi. Ja kes sa oled selline?
Hääl: Tunnetaja ja tema võimetuse ennast tunnetada sünteesiks on publik.
Kunstnik: Ah et siis publik tunnetab mind?
Publik: Just ja see ma olengi.
Kunstnik: Aga mis siis publikut kõrgemal tasemel eitab?
Publik: Kas sul siis kunagi pole olnud tunnet, et publikul jääb midagi puudu?
Kunstnik: Tõsi. Publik jälle on mulle liiga kauge ja mõned intiimsemad jooned minu juures jäävad talle tundamata.
Publik: Jälle on süntees abiks –sa pead oma eneseväljendust arendama, siis jõuavad ka need sinu küljed publikuni.
Kunstnik: Kas siis sellega meie vastuolu on lõplikult ületatud?
Publik: Oh ei. See, mida sa väljendad, ei pruugi ju publikule meeldida.
Kunstnik: Ma vist tean ka selle vastu rohtu. Publik peab end harima, et olla valmis hindama seda, kuidas sõnum edasi on antud. Isegi siis kui talle sõnum ei meeldi.
Publik: Just.
Kunstnik: Kas oleme siis rahu sõlminud?
Publik: Elu pole kunagi nii lihtne. Publiku liikmed osalevad ka muudes ühiskondlikes suhetes väljaspool loovkultuuri oma.
Kunstnik: Nii võib näiteks ideoloogia publiku kunstnike vastu üles keerata?
Publik: See on tõesti üks näide muude ühiskondlike suhete mõjust meie suhtele, hea kaaslane kunstis.

Tuesday, March 6, 2018

Üldine ja üksik


               Üldine ja üksik
               Karmo Talts

Realist: Universaalid on olemas!
Nominalist: Ei, kõik meie üldistused on kogemuse põhjal loodud.
Aristoteliaan: Ühe võimaluse näite te olevat unustanud.
Nominalist: Millise siis?
Aristoteliaan: Et üldine peitub üksikus.
Realist: Mida see üldse tähendab?
Aristoteliaan: Et üksikutel asjadel on kohati sama vorm.
Nominalist: See on ju ainult näiliselt sama vorm. Tegelikult on tegemist kõigest asjade vormi sarnasusega.
Aristoteliaan: Sarnasus ei ole ju ainult meie poolne üldistus.
Nominalist: Ei, aga sarnasus on kõigest mulje. Asjad ei ole sarnased, nad näivad sellistena.
Kantiaan: Nii et asjade sarnasus tuleb ainult mingist subjektiivusest?
Nominalist: Just.
Kantiaan: Aga meil on ühine loomus. Me vormistame oma kogemuse selliseks, et seal on teatud kvaliteedid, mis asju sarnasteks ja erinevaks teevad.
Realist: Sarnasus pole mitte asi minu jaoks, vaid asi meie jaoks?
Kantiaan: Just nimelt.
Relativist: Mina inimloomusesse ei usu. Sarnase kogemusega inimesed oletavad, et neil on ühine loomus ja et kõigi teiste kogemus on nende oma taoline.
Kantiaan: Aga miks on olemas üldse sarnase kogemusega inimesi?
Relativist: Ma ei tea. Võibolla iseloomustab neid sarnane kogejapsühholoogia?.
Kantiaan: Olgu sarnase kogemuse põhjuseks psühholoogia, kultuur või midagi muud, see muudab ainult seda kui universaalne ja püsiv a priori on.
Relativist: Mingi inimrühma jaoks eksisteerib mingites selle rühma elu raamivates tingimuste puhul oma a priori?
Kantiaan: Just.
Relativist: Aga mis kasu on sellisest a priorist, mis ühel hetkel kehtimast lakkab?
Hegeliaan: Sellel, kuidas kogemuse tingimused muutuvad on ju oma seaduspära. Igal ühiskonna arengutasemel on teadvusel omad eripärad.
Relativist: Kui sa mäletad, siis ei rääkinud kantiaan mitte ainult mingi kindla rühma kogemust määravatest tingimustest, vaid ka muudest rühmadest.
Hegeliaan: Mis siis sellest?
Relativist: Need teised rühmad võivad ühiskonna arengusse sekkuda. Ühtlasi võivad ühiskonna arengu väärata muud ootamatused.
Marksist: See on ju ette ennustatav, millised need ootamatused on. Need on seotud materiaalsete tingimustega.
Relativist: Ootamatud on nad ainult selle jaoks, kes eeldab, et ühiskonnal on oma materiaalsetest tingimustest sõltumatud arenguseadused?
Marksist: Just.
Relativist: Kuidas see kõik enam teadvusse ja sellesse, kas teadvusel on mingi aprioorne alus sarnasuste ja erinevuste eristamiseks ning seega universaalsuse leidmiseks, puutub?
Marksist: Väga lihtsalt. Mitte erineva arengugatasemega ühiskondade liikmetel pole oma a priori, vaid erinevate ühiskonnaklasside esindajatel on see.
Relativist: Sa eeldad, et ühiskonna  arengutingimused on materiaalsed. Mis siis, kui mingi ootamatus kummutab materialistliku teaduse?
Müstik: Siis tuleb tajuda kõige ühtsust. Kui kõik on sama, ei ole midagi, mis saaks võõras ja ootamatu olla.
Relativist: Ühtsus on see, mis on üldine?
Müstik: Sa tegelesid sõnade välja ütlemisega. Nüüd aga taju seda ühtsust.